Tegime 13. märts emaga pisikese ringi maale. Maa asub Valga maakonnas Põdrala vallas ja nimeks on sel Lõve küla. Sai natuke ringi pildistatud ja mõtlesin mõned pildid siin välja tuua ja natuke oma mõtteid kirja panna.
Selline näeb välja kunagisest mõisa aidast ümber ehitatud elumaja-tööstushoone. Pildil olev osa majast on see kus asuvad eluruumid. Teine osa majast on olnud alati piimatööstuse abi- ja kõrvalruumid, praeguseks maja omaniku poolt ehitatud peoruumideks. Üldse on selle majaga nii, et olen omanikuga rääkinud, et ta selle mulle ära müüks, on siin siiski möödunud suur osa minu lapsepõlvest. Ma ei plaani siin elada vaid oleks nagu koht kus käia ja hoiaks selle tervena. Praeguseks on vesi teinud tõsiseid kahjustusi, mille likvideerimine võtab kopsaka rahasumma. Samas pole veel midagi kaotatud ja VEEL annaks kõik korda saada.
Pilt maja pööningust. Kunagi on majas olnud korralikult välja ehitatud veesüsteem. Pööningul oli suur vaat veega mis pumbati täis ja mis siis mõnda aega varustas elu- ja tööruume veega.
.
.
Ikka pööningul, seekord vaade teisele poole. Siin on nurgake kuhu onu tahtis kunagi endale elamistuba teha. Tegi ka, aga pikalt ta siin elada ei jõudnud, sõjavägi ronis peale ja peale sõjaväge hakkas naise-meheks. Praegu näeb see nurk siis selline välja. Lapsepõlves oli siin põnev käia, siin oli igasugu huvitavat kraami. Kõige põnevam oli vana grammofon. Muidugi ka vana vokk oli põnev asjandus. Sellest suurest keskmisest aknast olla kunagi viljakotte üles vinnatud, vintsi tala on kenasti lae all näha. Praegu aga on ära veetud põnev kola ja järele on jäänud lihtsalt miski saast. Sügiseti toome siia sibulad ja küüslaugud kuivama.
Köögi nurk. Katus on maja ja katlamaja vahelt kolmnurgas, see ühenduse osa aga oli pikka aega parandamata ning vesi ronis sealt kerge vaevaga läbi. Paar aastat tagasi sai siis ise katusel käidud seda parandamas. Enne seda aga aastaid vesi tuli mööda nurka alla ja on korralikult lõhkunud ära seina. Mädanenud on ka põrandalaudade all olevad prussid. Seis ei ole veel väga hull, aga paistab et läheb...
Mõisa sepikoda. Praegu kuulub ühele napsu armastavale mehele. Ma ütleks et ime kombel pole see maja veel maha põlenud või muul moel hävinud. Maja pole inimese kätt näinud kümneid aastaid, aga püsib pealtnäha väga asjalik ja ilus. Kunagi lähen neile külla ja kirjutan sellest eraldi teema.
Naabermaja laudahoone. Tegelikult on see hoone täpselt samasugune kui see maja kus meie käime, ehk vana vilja-ait. Äkki on võimalik ka seal sees kunagi ära käia ja vaadata et artiklike kirjutada. Lapsepõlves olen seal paar korda loomi vaatamas käinud aga ega suurt midagi ei mäleta, mäletan ainult kurja koera keda hirmsasti kartsin 
Laudahoone on ühe kivimüüriga piiratud alal koos valitsejamajaga. Kivimüür on säilinud suhteliselt hästi, aga sellest mõni teine kord kui lumi on ära sulanud.
Lõve alajaam. Ei ole nali, see on tõesti alajaam ja siin on vaja käia kui suuremate tuultega või kõrgema tarbimisega korgid välja lööb Ma küll sisse ei vaadanud aga usun et selle roostekasti sisu on pisut tänapäevasem kui tema välimus 
Kunagine maja millest on alles mõni fragment siseseinu ja ukseraame. Kevadel oleks seda muidugi parem jäädvustada kui praegu. Siinses majas elas kunagi mammi kellest on säilinud nii mõnedki huvitavad faktid aga nendest ma kirjutan eraldi. Igatahes mammil järglasi ei olnud ja see maja lagunes kiiresti. Mina pole seda maja kunagi tervena näinudki, aga siis kui seal esimest korda käisin oli katus veel peal ja uksed-aknad kuidagi ees. Praeguseks aga võib öelda et mitte midagi pole järele jäänud.Mõisa pargist läbi viiv tee läheb metsani. Mõtlesime siis sinnani ära sõita. Pargi taga üle põllu olevate naabrite maja on paarkümmend aastat ilma elaniketa. Mingil veidral põhjusel pole omanikud seda ära müünud ja nüüdseks on selle vahelagi täielikult sisse sadanud. Katusel oli puitlaast ja kohati tõrvapapp, see aga ei ole loodusjõududele vastu pidanud. Vesi aga teeb oma töö ja selle maja saatus on kokku lükkamine, tahame seda või ei. Majal on maakiviseintega kõrvalhooned, samas aga on katused viimase paari aastaga sisse kukkunud ja kogu selle talukompleksi tulevik tundub üsna tume.
Mõisa kabeli kõrval olev talukompleks. See on see maja mida ma osta tahtsin. Üsna läbi, aga veel taastatav. Praeguseks peaks sel olema uued omanikud ja loodan et mu silmad näevad juba sel suvel selle maja restaureerimis-saneerimistöid 
Eelviimase maja vastas üle tee asuva metsa servas on kaks talukompleksi. Neist vasakpoolses käib elu täiel rinnal, parempoolne aga oli kaks aastat tagasi müügis. Tegelikult on ilus maja ja põnev koht, aga jääb teest ikka natuke liiga halva koha peale. Ma pole kindel kas ma ka sellest majast saan kunagi artikli kirjutada aga äkki isegi proovin.