Ühtepidi võib ju paista, et maaelu on hääbuv. Teisipidi aga on näha, et maapiirkonnas ikka kohati ka elu käib. Hääbuvust näitab välja inimeste vähesus ja sööti jäänud talukohad, aga elu näitavad põllumajandus ja mitte rohtu kasvavad külateed. Just nii on seda ka Lõve külas Valgamaal.
Käisin 24. augustil Lõvel, kuna ema ja õde seal põllulapil toimetasid. Siis avastasin, et minu lapsepõlves Mürgi Ainole kuuluv maja on nö linnapildist kadunud. See ühekorruseline väljaehitamata pööninguga viilkatusega palkmaja seisis juba aastakümneid kurvalt üksinda, oodates uusi elanikke. Kahjuks ta aga ei jõudnud neid ära oodata. Ootamisest väsis katus ära ja sarikad vajusid sisse... Kogu õueala aga kasvas üsna kinni, kuigi kõrge rohu seest oli veel aimata marjapõõsaid ja aeda, kaevgi oli. Nüüd siis aga on õu puhastatud ja maja koos vundamendiga välja juuritud. Alles on paar suuremat puud.
Maakividest laudahoone ei suutnud ka uusi elanikke ära oodata, ka tema turjalt lahkus katus, müürid aga veel jäid. Hetkel on nende müüride vahele ladustatud palkmaja jäänused ja muud ümberkaudset prahti. Hetkeolukorra järgi võiks arvata, et müürid elu- või abihoonena käiku ei lähe, aga vist jäävad alles.
Ümber maja on kõik minu elupäevad põld olnud. Sellele kippus viimaste aastakümnetega noorendik peale kasvama. Aasta või kahe eest võeti noorendik maha ja nüüdseks on põld läbi küntud. Üldiselt paistab, et maja ja õue kaotamine ongi justkui põllu laiendamise mõttes ette võetud. Aga täpselt ei tea, eks aeg toob arutlust.
Kui praegu seda kohta vaadata, siis ei teagi, kas olla kurb, et üks talukoht on taas kadunud, või tunda hoopis rõõmu, et elu läheb teisipidi siiski edasi – miski siin ilmas pole ju püsiv. On mis on, vähemalt mingi tegevus käib, mitte ei ole pidev ja vaikne hääbumine 
PILDIRIDA.