Lõve mõis, Laenhof, Löwe

See, millest nüüd kirjutan, on see, mida olen juba tükk aega teha tahtnud – jalutuskäik ümber Lõve mõisa südamesse jääva järve. Alati on olnud, nii, et kui maale saad, siis on see lihtsalt töö tegemise käik, mitte mõnus puhkus või lõõgastus.
Niisiis, oli 21. juuni ja ema pidas maal oma sünnipäeva.  Peale suuremat vihmahoogu paistis, et uusi sadusid ei tule. Kõht oli juba punni söödud ja oligi just soov jalutuskäiguks. Et Kadi siseruumides üldse püsida ei tahtnud, siis ei jätnud ma teda maha, vaid haarasin ta kaasa.
Kõndisime siis kõigepealt teeristile mäe otsas, millelt on kena vaade kunagisele mõisateele mis tuleb otse bussipeatuse juurest ja kulmineerus vanasti siinsamas mäe otsas mõisahoonega. Paarikümne aasta taguse vaatega pole siin väga suuri muutusi: teiselpool mäest üles minna pole enam kahel pool suuri puid mis vaadet bussipeatuse suunas ahendasid, ka ei ole enam näha seal vasakut kätt tee äärde jäänud kivimüüri.
Mäest alla minnes oli varem järve ääres palju suuri puid. Need on nüüd ajapikku maha murdunud ja ära koristatud, nende asemele kasvavad visalt uued värskemad puukesed. Vaade järvele on seetõttu siit varasemaga võrreldes parem. Muuseas, nonde puude otsas sai seal ronitud ja siin nurgas oli hea hauepüügi koht.
Edasi liikusime kunagise mõisa sepikoja hoone juurde. See maja on oma olemuselt väga ilus ja atraktiivne, muinsuskaitse väärtusega maja. Tean, et majas elav mees *3 peaks küll siin olema, aga et liikumist ei olnud, siis ma ise kolkima ka ei läinud. Maja vastu järve serva peal on saunamaja. Olen seal kunagi korra või paar isegi saunas saanud käia. Kohe veepiiri servas oli siin vanasti kaev, et sauna vett viia. Ma juba tol ajal imestasin, et miks üldse kaev on tehtud, kui vett saab kätte sama hästi ka purde pealt Kui juba purdele jutt läks, siis purdest on ainult visuaalne osa mis on täiesti kasutuskõlbmatu.
Muuseas, räägin siin juba kohe ka järvest endast. Tegu on siis paisutatud järvega. Niipalju kui mina mäletan, on ta kogu aeg selline olnud. Järv on suhteliselt madal, parvetades leiab palju sügavamaid auke, mida kohalikud arvasid pommiaukudeks olevat, vaat ei tea. Järves vohab miski vetikas mis näiteks lanti loopides alatasa segas. Suurema vohamise ajal vedas tuul selle alati kuskile nurka ja siis seal nurgas kala püüda seni üldse ei saanud Mainin veel ära, et ma pole küll kunagi eriline kalamees olnud, aga alla saja korra nooruspõlves olen siinseid järvi püüdmiseks kasutanud küll. Praegust kalavarude seisu ma järves ei tea, aga mingi aeg püüti siin suisa võrguga. Järv on praktiliselt ujumiskõlbmatu. Kuigi, on kohalikke, kes siin ka aegajalt on ujumas käinud. Põhi on tal väga mudane ja igasugu oksi-vetikaid-allikaid täis mis ujumist segavad. Pealegi on siin väga palju kaane, mis tegelikult vette minemise ujumise suhtes minu jaoks kohe väga rõvedaks teeb :P
Järve keskele jääb „poolsaare moodi saar.“ Kaldaga ühenduses olev lõik on alati üsna soine olnud, aga võimalus saarele saada siiski oli (enamasti lõppes see küll märgade varvastega). Vanasti niideti siit ka heina ja mingi aeg karjatati kas lehma või lambaid. Saarel olles vasakusse serva jäi veepiirile suur kivilahmakas. Selle peale oli tore ronida. Praegu ma enam ei tea, kas see seal ka alles on, kuna hetkel on sealt rohi niitmata, lisaks märg ja lapsega poleks hakanud sinna nagunii ronima. Igatahes on see minu jaoks olnud alati selline huvitav ja pisut müstiline kohake. Saarel on suured mõisaaegsed tammed (nüüdseks ka muid puid ja võsa) mis lisavad paigale oma võlu ja eripära.
Järve äärtpidi edasi on järgmine majapidamine. Varem olid selles majas korterid, nüüd on ta ühe pere käes. Siinsed püsielanikud *4 tulid parasjagu talitamast. Ajasime nendega juttu ja veetsime pisut aega. Nende õuelt läheb järvele ainus kindel purre. Lapsele siin meeldis, siinpool on järv avaram ja vesi vetikatest puhtam. Käisime Kadiga purde peal, ise hoidsin teda kõvasti kinni, kuna laps ei oska ju ohtu aimata, tema jaoks oli siin „vesi“ ja tema peab siis ju vette saama
Kui nüüd sellest talupidamisest järve äärtpidi edasi minna, jõuamegi järve „tagumisse“ otsa. Siin on eelpool mainitud pais. Vee äravool pole just eriti suur, aga voolav vesi suliseb siin mõnusalt ja rahustavalt.
Kohe üle paisuosa jääb järve äärde suur kivimüüri koloss – viinakelder. Sellest on ka eraldi teema SEAL. Huvitaval kombel see hoone seisab ikka veel, et ta ei ole ka kuskilt päris kokku varisenud vms. Ju on sellel hoonel oma kaitseingel
Rada, mis siit edasi läheb, on küll käidav, aga suure heina sees ja ei lähe mitte järve äärtpidi vaid eemaldub sellest järgmise talukohani *5. Võtsin lapse õlgadele, et mururadapidi munakiviteele jõuda. See munakivi tee algab sealt mäe alt, millest alguses kirjutasin ja tuleb kuni selle nurgapealse majani ja keerab siit vasakule üles lautade poole. Ühele poole teest taluni jääb järv, teisele poole teed kunagise teenijatemaja õue ääristav kivimüür. Kivimüür on säilinud üsna hästi ja see teeb päris suure ringi kogu teenijatemaja ja hobusetalli ümber.
Siinsesse nurgapealsesse talukompleksi kuulub paar mõisa ajast pärit kivihoonet ja mõned uuema aja hooned. Et ma tuttavaid nägusid ei kohanud, siis ma siin ringi uitama ei hakanud ja see polnudki ju plaanis Üritasin last õlgadelt maha panna, aga temake oli vist suuremast jalutusest niipalju ära väsinud, et maha ronida ei tahtnud. Jätkasime oma jalutuskäiku siis kahekesi kahel jalal.
Munakividest tee läheb siit natuke kõrgemale üles, ümbritsetud tõusul suurte puudega. Päike oli selleks ajaks üsna madalale vajunud ja tekkisid juba pikemad varjud. Samas sillerdasid veepiisad rohukõrtel. Vaatepilt siit järvele on lummav.
Kui kerge tõus on ületatud, jääb vasakule kivimüüri taha Lõve pisike alajaam. Välja näeb ta nõukaaegne, aga sisemus peaks olema päris tipp-topp Aga siiski kogu see elektrivärk on siit vaadates omaette arhailine vaatepilt.
Eemal, aiamüüri taga, on näha suurt kivihoonet, see on mõisaaegne hobusetall. See ilus suur mürakas kivimaja jääb mujalt vaadates suurte puude varju, aga siitpoolt ei varjuta teda miski. Seitsmekümnendatel kasutati hoonet veel tallina, hiljem aga juba eraomanduses lauda ja abihoonena.
Kui nüüd olla näoga talli poole, jääb selja taha nõuka ajal ehitatud laut. Varem oli lauda taga suur küünihoone, aga see puust ehitis lagunes majandi ajal ära ja lõpuks koristati minema. Mäletan, et selle küüni ja lauda vahele veeti sügisel suuri põhupalle mis laoti kolme-nelja korrusena üksteise otsa. Seal me siis mõnikord suvevaheajal ronisime ja mängisime, kuigi ei lubatud.
Lauda juurest külavahe tuiksoonele tagasi jõudes jõuame taas võimsate tammedega mõisapargi juurde. Mäletan, et siin teeristis oli vanasti lauda poole minekuks hoiatussilt stiilis „Suu- ja sõrataudi oht.“ Siitsamast teeristist läks varemalt rada otse piimapunkti juurde, ehk selle maja juurde kus me põllulappi peame. See maja on siit ka otse näha, niipalju kui puuoksad altpoolt näidata lubavad.
Päike aga hakkab järjest madalamale langema ja paksude puude taga läheb üsna hämaraks. Jalutame vaikselt maja juurde tagasi. Selleks korraks on ringike tehtud. Pildid kogu teekonnast SEAL.