Kärstnasse on mind elu viinud vaid ühel korral ja siis oli juba öö ning külastasime jaanituld. Nooruspõlves on siit paarkümmend korda auto ja bussiga läbi sõidetud, aga pikemat peatust teinud justkui ei ole. Unustatud mõisate kampaania raames lahendasime selle vea 
Tõrvast Kärstnasse on 18 kilomeetrit maateid, õnneks kõvakattega, mitte nii nagu varem 
Seega sõit oli kiire ja probleemivaba, ainult kole palav oli
Kärstna mõis (Kerstenhof) on parajalt suur kahekorruseline kivihoone mida on läbi aegade natukese haaval ümber ehitatud, põletatud, taasehitatud, lammutatud ja ka juurde ehitatud. Praeguse peasissekäigu ees on ringtee suure tammega ja siit on suundunud allee kabelimäe poole (kabelimäel on von Anrepite rahula ja kabel, neid me vaatamas ei käinus). Uksest sisse minnes on eeskojas põnevad põrandakivitahvlid. Siin on riietusruum ja siin juhatakse meid teemasse sisse. Edasi on trepihall. See pole just eriti avar, kuigi trepp ise on parajalt lai. Kuna majas juba tutvustusring käib, liitume nendega ja seda just teisel korrusel. Näidatakse kunagisi klassiruume ja räägitakse juurde ajalugu. Kõige lõppu jäetakse kõige uhkem ruum: suur (kamina-) saal mida saavad suuremateks tähtpäevadeks rentida. Nimetatud saal on tõesti uhke: kaks suurt ahju, avarust pakkuv aken, massiivne lühter ja korralik parkett. Siin on tõesti kena mõnd peresündmust tähistada (Y)
Kui jalutuskäik läbi sai, tegime ringi ka esimesel korrusel, siin agamidagi nii uhket kui peasaal silma ei jäänud Liikusime hoopis õue, et teha peahoonele ring peale ja et vaadata ka küla ennast. Kuna aga päike leekis täies ilus, siis küla me väga ei uurinudki. Jalutasime nii, et nägime ära Kärstna Kultuuriaida mis kinni oli, Kärstna hooldekodu mille ees sagimist oli ja Kärstna A&O kaupluse mis väljast paistis kui suletud ja hüljatud hoone – aknad olid kõik seestpoolt papiga kinni kaetud ja seega olid aknad väljast üsna hüljatud välimusega.
Ja selline siis meie mõisakülastus saigi. Jälle üks linnuke kirjas ja hea meel et ka seest nähtud. Allpool võite näha seda mida meie nägime (pluss paari ajaloolist pilti netist) ja lugeda ka paari mõisa tutvustavat teksti piltidelt. Üks huvitavamaid pilte on ehk 1904. aastal üles tähendatud mõisasüdame kaart. Kui seda lugeda, siis on asjad ikka üsna palju teistmoodi ja esimese hurraaga ei saa sellest seal üldse aru. Aga juhatan sisse, et kaardil Herrenhaus (härrastemaja) ongi praegune peahoone ja hetkel on sissepääs sealt nurgast kus kaardil on Treibhaus (triiphoone). Head avastamist! Selleks aastaks Unustatud mõisad projekt küll lõpetab, minu mõisahuvi aga mitte
Wikipedia, mois.ee, Facebook, Kultuurimälestiste riiklik register.
