03.20.2016 Sõidan maanteed pidi lõuna poole, läbi Kurista. Eemalt viskan pilgu mõisahoone peale ja tundub, et paraaduks on lahti. Kiire sisemine heitlus ja varsti juba jään tee äärde seisma ning keeran ringi – kui tihti saab tavaliselt suletud mõisahooneid seest uudistada? 
Sel korral ma siin ainult sisemusele rõhusingi. Ronisin redelijupist üles. Paistab, et siselahendust on hoonel muudetud, kindel muidugi ei ole, aga oleks arvanud, et paraaduksest avaneb meile vähe suurem ruum 
Algatuseks käisin parempoolsed ruumid läbi, need olid tühjad ja midagi tähelepanuväärset silma ei jäänud. Saai sai vaadatud vasakusse tiiba. Seal kõik samamoodi, täiesti tühjad ruumid, ei mingeid nikerdusi, maalinguid või midagigi suursugust – tühjus. Kohati on seintel tapeet ja kohati mõningad värvitud mustriga pinnad, aga üldjoontes ikka null.
Vasakus tiivas viis lai puittrepp katusealustesse ruumidesse ja pööningule. Trepi käepideme juppe leidus erinevates kohtades, ehk siis saab aimu milline trepi käsipuustik siin olnud on.
Üleval on siis mõned ruumid elutegevuseks, ehk umbes neljandik-kolmandik hoonest, teine osa on puhas katusealune pööning.
Suure trepi alt läks trepp ka keldrisse. Sinna ülevalt vaadates oli näha, et kuskilt paistab sisse valgustki, aga ma ei hakanud ajapuudusel sinna ronima. Võis aimata, et ega sealtki midagi põnevat ei leia :P
Ja nii ma sealt ära tulingi. Tegelikult lootsin siit mõnd elusat inimest leida, aga ei leidnud. Võiks ju arvata, et uks oli avatud hoone tuulutuseks, aga et kõik aknad kinni olid, siis see mõte ei leia just kinnitust. Aga noh, põnev oli uudistada ikkagi!
Esimene artikkel Kurista mõisast ja praeguse artikli PILDIRIDA sisevaadetega.