Pühaste poolt Aakresse sõites, enne vanu karjalautasid mis puidutööstuseks ümber ehtatud, keerab tee paremale. Mõnikümmend meetrit seda mööda minnes jääb paremale üks vana halli värvi palgist rehehoone. See paistis maanteele välja ja tekitas minus kohe huvi – ta nägi hiiglama vahva välja! Nii sai seda siis ka vaatamas käidud.
Tuul ulus valjult ja lakaluuk kääksus täpselt nii kõvasti, et tekitas kõhedustki. Sellele vaatamata oli huvi hirmust üle. Siit võis leida: rehihoone millest üks osa oli elamiseks ja teine laudaks, puukuur-töötoa, veel mingi kuuri, ühe vana palkhoone jäänused ja suurte puude alt välikäimla putka.
Alustame rehihoonest. Kõik uksed ja aknad siin on avatud, välja arvatud lauda osal. Kui nüüd tee poolt hoonet vaadata, siis kõige tihedamalt on katust just elamise osa peal, lauda peal on kohati ikka päris sõrestik järele jäänud. Elamise pool on laudaosast meetrijagu sügavamal katuse all – ju vist selleks, et sombusema ilmaga saaks midagi toimetada, oli ju vanasti talu juures toimetusi ja töid oluliselt rohkem kui me praegu ette kujutada oskame.
Majja sisenemise uks on hoovi poolelt. Majas on mitu tuba ja kõrvalruumi. Siin-seal vedeles erinevaid asju, justkui keegi veel vahepeal siin pesitsemaks käiks, kuigi arvestades hoone olukorda, seda siiski uskuda ei tahaks. Tulekolded on katki ja mööbel-asjad üsna laiali. Leidsin ka mingeid nõukaaegseid brožüüre, mõnest sai ka pilti tehtud 
Üldiselt on ka seest olnud väga vahva maja.
Puukuur-töötuba oli kraami nii täis, nagu keegi praegugi toimetaks seal. Vaatasin ainult üle ukse, ei tihanud seda töötegijat segada 
Mujale kiikama enam ei läinud.
Väga rikas talupidamine see olema ei paistnud, aga oma kompaktsuses ja väiksuses võlus mind igati. Meeldiv paigake. Vaade siit lääne poole on ülikena: avarduvad põllud ja isegi mingi soisem ala mis võib olla kinni kasvanud tiik koos seda toitva ojakesega. Ka teisele poole on lai vaade: kergelt tõusev maastik põlluga. Saaks vaid olla samas kohas näiteks sajandi jagu tagasi!
