Tilleoru matkarada külastanuna käisin uurimas ka sealset Tille vesiveskit. Maanteelt viib kena kaarega tee veskihooneni. Poole selle kaare peal jääb oruseina sisse pisike maakelder, mille seinal ilutseb aastaarv: 1914. Pisut edasi jääb paremale kõrvalhoone mis on olnud lauda ja laoruumina kasutusel.
Peahoone, oma räämas uhkuses on otse ees. Siin, maja otsa peal, on ka hoonesse sisenemise uks – arvatavasti oli siinpoolses otsas veskimees oma perega ja see oli eluruumidesse pääsemise paraaduks. Aknaid ja uksi ees sel hoonel enam ei ole, põrandad on enamasti üles võetud ja/või lagunenud. Rõõmu pakuvad tubade üksikud mustrifragmendid seintel.
Hoonest on võimalik otse läbi minna ka veski tööstuslikku poolde. Tegin siin ka ringi, aga kui avastasin, et puitpõrandate alt on kõik tühi, siis nähes hoone trööstitut olukorda, otsisin kiireima ja otseseima väljakäigu 
Pole ju vaja huviväärtuste uudistamisega ometi viga saada Üldiselt jah, veskipoolne ots laguneb, seda nii puitosa kui ka kivimüüri osad. Vett veski alt enam läbi ei käi, aga vesi selle osa all on olemas küll.
Ümbrus on siin eurorahadega korrastatud, jõeääred kenasti maakividega servatud – ehitatud on kalapääs. Hooned aga ootavad kuni jaksavad endale uusi kosilasi. Arvestades siinset kaunist maastikku ja hea auraga paika, võiks sellest kohast teha ühe vägeva elamise!
Pisut ajalugu selle olemasoleva hoone ja siin varem olnu kohta annab Postitee veebileht. Pisut nokin praeguse hoone kohta sealt välja: "1909. a ehitas ta (Johann Semel) Tillele praeguse suure veskihoone koos elumajaga. Uude hoonesse ehitati ka keskküte. Semel pidas Tillel kõrtsi kuni 1940. aastani, mil ta andis veski üle Hurmi masinaühistule... ...2019. aasta seisuga on Tille veski olukord väga halb. Veskit on viimastel aastatel korduvalt rüüstatud; kindla peremeheta hoone konstruktsioonid on osaliselt pehastunud, aknad ja uksed lõhutud..."