Tatsame meie Põltsamaal ringi ja infopunktist lossimüüride vahelt saan ennekuulmata info: siin linnas on Uue-Põltsamaa mõis ja selle hoone on kenasti alles! Saame oma linnajalutuse ühele poole kui võtan autoga suuna sinna, et hoone üle vaadata. Algselt mõtlesin väljast pildi-kaks võtta ja siis edasi sõita, aga hoone juures seisis auto ja uksed olid majal kõik pärani. Ma nii mokaotsast Kajale ütlesin, et paganama põnev oleks hoonet ka seest vaadata, kuna mingi rahvas on parasjagu siin. Kaja aga küsis, et miks ma siis vaatama ei lähe. Teist korda polnud öelda vaja, keerasin auto ringi ja parkisin omanike masina taha 
Astun majja sisse ja huigun kohalolijatele. Keegi vastab, aga kõik uksed ruumidel on lahti ja aru ei saa kust poolt häälekõma tuleb Paar korda huikumist veel ja leidsingi majavaldaja üles
Tore härrasmees koos vanema daamiga võtavad mu lahkel moel vastu. Tutvustan oma huvi mõisate vastu ja nii tehakse mulle esimesel korrusel ringkäik. Lubatakse valgusti olemasolul külastada ka keldrit ja huvi korral teise korruse / pööningu avarusi. Keldri jätan vahele ja teen pööningul ringi. Tänan lõpuks omanikke, kuulan tulevikumõtteid ja lahkun sooja tundega.
Üldiselt siis on terve maja alune võlvlagedega kelder. Et seal oli pime ja külm, ma sinna seiklema ei läinud. Esimese korruse võib hoone pikisuunal keskelt pooleks lõigata: jõe poole jäävad toad mida ühendavad oma kuuskümmend meetrit otsevaadet kui tubadel on uksed lahti. See on peaaegu maja ühest otsast teise välja. Hoone pikisuunal pargi poolele jäävad peeglisaal ja teised tähelepanuväärsed ruumid. Kunagi oli siin kool ja selle majandusjuhtaja oli kõva käega inimene – ta ei lubanud hoones teha ümberehitusi ega midagi ära lõhkuda. Sestap on hoones alles uksed/aknad ja isegi suurem osa ahjusid ning seina/lae nikerdusi. Ausalt, praegugi väga nauditavad ruumid... Ka teisel korrusel on mõned toad. Siia jooksevad ka kokku ahjude lõõrid ja need on nii põnevalt ehitatud, et paremalt ja vasakult tulevad lõõrid jooksevad kokku kahelt poolt üheks ja kahe lõõri vahele jääb ruume eraldav uks. Ma pole sellist lahendust varem mõisates näinud. Siis aga jutustas selle peale omanik, et siin on üldse kasutatud maa soojuse võimalusi: ahjude alusmüürid lähevad sügavale maa sisse, nii et jõuludegi ajal on veel ahjud leiged, kuigi neid pole köetud Ja suvel jällegi tõmbavad need maa jahedust hoonesse – ja arvake mis aastatel see hoone ehitatud on? Enne 1750. aastat! Uskumatu, et siis juba ’maakütte’ peale suudeti mõelda!
Nõuka ajal oli hoones kool kust on läbi käinud mõisa praegune omanik, tema ema ja vanaemagi – seega on praegusel omanikul juured mõisaga väga tugevad ja mina soovin talle ainult edu ja jaksu hoone taastamis/konserveerimistöödel – teete õiget asja, isegi kui vahel tundub, et laseks asjadel minna (Y)
