Üsna lumevaene talveke viis mind Valga linna Kaja vanaema juubelile. Et vahepeal kippus palavaks minema, tegin väikese jalutuskäigu peokoha vahetusse lähedusse kus mu silma püüdis roheline nigelas seisus puitmaja.
Üldiselt olen täheldanud, et Valgas on väga palju vahvaid puitmaju üsna hääbuvas olekus ja kohati ka inimtühjad. Kohalikelt olen saanud teada, et üsna suur süü selles on muinsuskaitsel kes oma jäikade muinsuskaitsetingimustega mitte ei hoia väärtusi vaid suretab neid välja. On sellega kuidas on, aga üsna tihti ta kipub nii minema küll.
Niisiis, kõnealune maja asub aadressil Kungla 13. Maja kuulub muinsuskaitse alla ja muinsuskaitse lehelt leiab tema kohta sellise kokkuvõtte:
Valga omaaegse vanima asustusstruktuuri väheseid säilinud puitrajatisi.
Ühekordne ristlaudisega puithoone, kaetud viilkatusega. Hoone parempoolsed otsauksed on likvideeritud hilisemate ümberehituste käigus (arvatavalt on kogu otsaehitis hilisem). Sissepääs keskelt, millel säilinud ka varikatus. Dekoor on lakooniline, profileeritud aknakarniisid ja -simsid, aknad suletavad olnud luukidega.
Ehitatud 19.s. keskel või II poolel, säilitades klassitsismile omaste tunnusjoontega elamutüübi.
Majale on muinsuskaitse toel ka kaks korda raha eraldatud, tundub et enamus sellest on katuse paranduseks läinud. Sellega on lagunemise aega pisut pikendatud. Siiralt kahju on, et Valga linnas elu hiigelaegadega võrreldes totaalselt hääbunud on, muidu oleks see maja kindlasti palju paremas korras ja sees elaks elanikkegi.
Mis mulle maja juures meeldib? Noo, algatuseks vaadake akna servaraame! 
Siis see porte ja maja postjad servalauad. Ka fassaadukse kohal olev varikatus on üsna omalaadne – puust siiski! Ka need maja tagumisel poolel olevad kolm katusest välja ulatuvat aknaosa on omamoodi lahedad ja huvitaval kombel ainult ühele poole...
