19.04.2016. Kõike, mida võiks Võisiku mõisa, tema hoonete ja küla kohta öelda, pole lihtsalt võimalik kirja panna. Ehk kui on natukenegi huvi, siis minge ise vaatama ja uudistama – hooneid on palju, asuvad üksteisest piisavalt kaugel ja uurimist jaguks mitmeks tunniks, kui minna ka kalmistu poole. Aga hakkan oma memuaaridega algusest.
Peahoone. See renoveeritud ja kollaseks võõbatud kivihoone pakub peavarju erihoolt vajavatele inimestele. Neid liikus siin õuealadel ohtralt ringi. Peahoone on ühenduses magalahoonega mis jääb pargi ja aia taha varju (kui olla peahoone ees). Peahoonel on suur ja avar kinnine veranda, selline mõnusalt ruumikas kus saab parajalt suure seltskonnaga peavarju. Kahel pool hoonet on eenduvad tiivad ja katuselt vaatavad välja lakakorruse aknad. Siseruumid on kõik korrastatud ja kaunid, seda saab ka pildigaleriist nautida.
Ait. Ait jääb peahoonest põhja poole ja on olemuselt massiivne maakivihoone, mille seintel on väljaulatuvad sambad. Hoone on ühekorruseline, kuid murdkelpkatuse alla jääb mansardkorrus, mida on vist kasutatud elamiseks. Hetkel on hoones mingi puidutööstuse moodi asutus, kuigi hetkel seal liikumist ei täheldanud. Igatahes on hoone massiivne ja võimas.
Vesiveski-viinavabrik, tallid ja kelder. See on suisa suurem kompleks mõisa südamest kilomeetri jagu lõuna poole paisjärve sillatammi juures. Siin on siis nii Vesiveski-viinavabrik kui ka tallihooned, isegi jääkelder (viinavabriku kelder) maa sees. Kui tallid on kõik kenasti kinni, siis veskihoonesse sai ka sisse kiigata. Muidugi seisukord pole just kiita, seega ma kuhugi ronima ei hakanud, vaatasin mõningaid seadmeid sealsamas kust sisse sai minna 
Muidu hoone on suur ja põnev. Vesi alt enam läbi ei käi, aga mingi kanali jäänused on aimatavad. Üldse on tunne, et mingil ajal on veejõud ümber tehtud elektrijõule
Vana sepikoda. Paisjärve keskel on poolsaar, selle peal on kolme sambaga kivihoone millel kõik avaused on kas kinni müüritud või lukustatud. Kunagi on see olnud sepikojaks, hiljem lihtsalt pesuköögiks. Väga lahe koht suvilaks
Uus sepikoda ja juustuvabrik. Uus sepikoda näeb välja täpselt samasugune nagu vana, see on lihtsalt kolitud paarsada meetrit eemale, mõisale pisut lähemale Ju siis oli sel mingi mõte ja vajadus. Kohe selle hoone kõrval on olnud kunagi veel paar hoonet millest üks oli juustuvabrik. Kui ma piltide ja asukohakaartide järgi õigesti aru sain, siis juustuvabrikust pole maastikule mitte mingit jälge jäänud...
Park ja piirdemüür. Mõisa peahoonest paremale jääb suur pargiala mis on ümbritsetud piirdemüüriga. Mingil põhjusel on piirdemüür tehtud üsna kõrge, nii et üle vaadata naljalt ei ulatu. Park on minetanud oma kunagise liigendatuse ja põlispuudki ei joonista enam välja kunagist hiilgust.
Kalmistu. Mõisast otse üle järve viib üle kilomeetri pikkune otsetee kalmistu väravate ette. Siin on kunagine Bockide perekonnakalmistu. Kabel ja hauakambrid on hävinenud, aga alles on kalmistu piirdemüür. Et tee sinna oli üsna porine, siis ma oma silmaga vaatamas ei käinud.
Kokkuvõtteks. Võisiku mõis on paras vaatamisväärsus. Et hooned on üsna laial alal, siis kogu selle iluga tutvumiseks tasuks varuda aega. Parim liikumisviis oleks jalgratas, nii oleks lihtsam pikki vahemaid võtta, aga saab edukalt hakkama ka autoga. Isiklikult soovitan mõisahuvilistel sinna minna, hooned on veel kenasti jälgitavad ja külastatavad ning kogu sümbioos looduse keskel on väga positiivne ja rahustav.
Lingikogu: Minu PILDIRIDA, mois.ee, Wikipedia, Eesti entsüklopeedia, mõisa peahoones asuva hooldekodu leht, info sellest et aastal 2020 peaks mõisahoones lõpetatama hoolekandeteenus ja Muinsuskaitse register (Muinsuskaitsest lokaalne koopia).