Nonii, heietaks pisut, kuna viimane Puka teema on loodud aprillikuus. Küll olen ma nädalakokkuvõtetes kirjutanud palju neist asjadest mis vahepeal on toimunud, aga tooks nad eraldi ka välja, on endalgi tulevikus lihtsam meenutada.
Üldiselt sissejuhatava kokkuvõttena (huvitav väljend) võiks öelda, et ostujärgne meeldiv lootusärevus meeldiva tuleviku suhtes sai kiire tagasilöögi, suisa tugeva tagasilöögi. Kohe saabusid ärevad ja negatiivsed ajad, ootamised, vaagimised, advokaadid ja ostu-müügi peaaegu tagasikeeramine. Siiski me lõpuks saime vaided ühele poole ja otsustasime asjadega edasi minna, kuigi teades, et see kerge olema ei saa. Hetkeseis on selline, et meil nagu maja on, aga samas justkui ei ole ka. Meil on „midagi” ja sellega me nüüd siis toimetamegi, et jõuda selle "millegagi" lõpuks pensionipõlve veetmise kohaks 
Pettumused, tagasikeeramised, rahu tegemine
See oli kevadine, veel üsna jahe aeg, kui tahtsime muru niita. Olime ostnud tuttuue muruniiduki ja kui sel kõik koogid-moosid sisse said, algas niitmine. Kahjuks see töö saja meetri läbisõidu juures lõppes: keps jooksis kokku ja karter laiali. Ma ei taha küll olla nõus ametliku versiooniga masina kokkujooksmise põhjustes, aga las see hetkel jääda. Kuna töö pooleli jäi, siis meil hetkel asendustoimingut ei olnud. Kuigi me endile lubasime, et majaga hakkame tegelema tuleval aastal, otsustasime aja ülejäägi täita uurimistega, et mis kurjavaimu mustad sitikad need kiikuva põrandaga toas ja tagatoas pidevalt välja ilmuvad. Korjasime mõne purki ja hakkasime Google abil otsima. Esimeseni vist jõudis otsingutega kohale Õnne: sitikaks on puukoi ehk toonesepp. Kõik teemad puukoi kohta aga olid üsna kohutava sisuga: puukoi vastsed puu sees söövad puidu tühjaks, kahekümne aastaga võib suisa terve palkmaja tolmuks järada. Nonii?! Tõin kohale trelli ja tikksae, lõikasime põrandasse kandilise augu. Avastus: pool põrandalaudisest on puukoil tolmuks söödud ja hea ei paista ka põranda-talade ja vundamendile toetuvate prusside olukord! Meil sisuliselt kukkusid kõik asjad käest, tuju oli rikutud, viha ja äng, nõutus ja petta saanu tunne.
Üleaedsetega suheldes hakkasid päevavalgele tulema igasugu kuulujutud, et kas me siis ei teadnudki, et maja on vammi täis. Üldiselt ma kuulujutte ei taha tõepähe võtta, aga ega see info nüüd midagi paremaks ei teinud, pigem vastupidi. Kas tõesti oleme lihtsameelselt petta saanud?
Tagantjärele on kõike hea kirjutada, nüüdseks on need tunded lahtunud ja asjad on endi jaoks läbi mõeldud ning eluga edasi mindud. Igatahes, järgmisel päeval otsisime kes võiks meil maja tegelikust olukorrast hinnangu anda. Leidsime, et toonesepa suhtes on spetsialistiks Kalle Pilt. Nädala jagu hiljem käiski ta kohal. Puuris majas ringi, tõdes, et puukoi levik on meil suur. Põrandate all on levinud ka seen, see olla siis puukoile meeldiva eluaseme loojaks. Küll vammi ta elumajast ei tuvastanud. Vaadati ka kõrvalhoonet, sinna sisse minnes ütles Pilt kohe, et aga vaat siin on teil paras annus majavammi. Et ta peab küll võtma proovid ja nende testimisel alles nii põhjapanevaid järeldusi tegema, aga üldiselt on ta ilma selletagi kindel. Jälle niideti jalad alt...
Nädal hiljem tuli ka ametlik vastus: kõrvalhoones on vamm. Uurisime mõnda aega, et mis nüüd asjadega edasi saab. Otsustasime, et kuna vammi söödud seina on eelmise omaniku poolt kõpitsetud ja on näha suisa pesemisjäljed, siis ta pidi olema sellest teadlik. Tähendab, seaduse järgi on võimalik küsida kompensatsiooni ja me läksimegi seda teed. Esialgu oli meil kindel suund, et kui eelmine omaniks pakub tagasikeeramist, siis läheme just seda teed.
Tänase päeva ehitusbuumi ja üha kallinevate ehitusmaterjalide tähe all oli raske leida ehitusfirmat kes teeks pakkumise vammi eemaldamisele ja seinte taastamisele. Lõpuks see aga õnnestus ja me ei hakanud eelmise omanikuga ise tegelema vaid pöördusime kohe advokaadi poole.
Advokaadi kirjad olid üsna kurjad, endalgi oli hirmus lugeda! Esimese vastuskirjaga üritas eelmine omanik nõuet ümber lükata, aga teine kiri advokaadi poolt oli veel kurjem ja nüüd soovis eelmine omanik asja ise ka vaatama tulla.
Kõik oli üks paras närvidemäng! Ei osanud ju arvata milliste tujudega meile tullakse, aga üritasime ise vähemalt võtta rahuliku ja sõbraliku hoiaku. Õnneks oli ka eelmine omanik samas meeles. Vaatasime asjad üle ja tunnistati, et nemad ei teadnud vammist midagi. Olgu sellega nüüd kuidas on, aga lõpptulemusena tehti pakkumine kas poole ehitusarve peale või tagasikeeramine. Kaja andis mõista, et kui tagasi keerame, siis tema enam ühegi majaga tegelema ei hakka, aga ma ise olin ka pigem seda meelt, et prooviks siiski asjast asi teha. Nii läksime vastu poolele ehitusmaksumusele. Olen hiljem mõelnud, et mille pärast me siis tagasi ei keeranud kui nii väga seda tahtsime? Vaat ei tea, miski lihtsalt selles kohas meile meeldis ja võibolla oli meile elus üht tõsisemat väljakutset vaja.
Võiks öelda, et nüüd said need kõige kurjemad ajad läbi. Seda me muidugi teadsime, et tööd siin saab olema palju, aga küll me hakkama saame.
Põrandate alune
Kahjuks aga sai suvi ja puhkus läbi - ehk aeg kus oleks saanud maksimaalselt maja juures toimetada. Nüüd saab ehitustega tegeleda sisuliselt vaid nädalavahetustel. Vammi teemadega otsustasime lahendusteni jõuda pigem tuleval aastal, et pigem hakkaks majaga siis jõuliselt toimetama. Nii sai ära lammutatud kahe toa põrandad ja tegeldud ka nende liivaga täitmisega. Kuna sitikas betooni ei näri, siis oleme otsustanud põrandad valada. Küll aga põrandaid lammutades saime mitme halva uudise osaliseks:
- ahi oli ehitatud põrandale, et põrandaid vahetada pidime sellest loobuma ja ära lammutama
- vundamendi väravatepoolne nurk on üle elanud vajumise, laserloodiga mõõtes vaat et 15 cm
- vundamendile toetuv pruss on seenkahjustuse tõttu väga halvas seisus, lisaks on seal sees ka toonesepp, ehk et terve maja alumine pruss tuleb välja vahetada
Positiivsete asjadena, mis on pigem kerge enesepett, võib välja tuua, et toonesepp seinte sees olevat saepuru ei taha ja praegu pole veel leidnud, et püstiste tugiprusside sees tooneseppa oleks. Aga see on veel mitte täielikult tõestatud väide.
Igatahes on nüüdseks prussid soetatud ja kohal ning saame alustada nende vahetamistega. Maja tõstmine aga võib veel tekitada terve rea probleeme, saame näha. Kõige rohkem põen ma telliskivivoodri pärast ja ega tea ka seda vundamendi vajumist, äkki ta otsustab veel vajuma hakata...
Et maja tõsta, oleme üritanud teist korrust kergemaks teha. Eemaldasime ka sealt ahju, kuna esialgsel hinnangul me seda nagunii ei vaja. Paistab ka, et ega me köögis olevat pliitigi päästa ei saa, sest kas see on ehitatud otse puitpõrandale...
Põrandaaluse täitmine
Maja on meil nüüd hetkel poolenisti ilma põrandateta. Kuna plaanisime, et valame põrandad betooni, tuli põrandaalust auku hakkama täitma kui sealt igasugu muu sodi ära sai. Muuseas, isegi põranda alla oli peidetud klaasilõike ülejääke mida me oleme leidnud pea igalt poolt hoonetest ja aiast! Igatahes, põrandate esimeseks täitematerjaliks sai meie potikivi ahi. Raske südamega lammutasime ta laiali!
Ja siis sai tellitud liiva. Viisteist tonni! Kuna traktori järelkäru oli liiga pikk, et liiva õuele kallata, valasime ta värava ette sissepoole aeda. Imekombel osutus see just selleks õigeks kohaks, sest sealtsamast toa-aknast me selle ka sisse kühveldasime! Ei saaks öelda, et oleks lihtne töö olnud, väga füüsiline, kurnas ja väsitas kiiresti ära. Õnneks ei pidanud ma seda üksi tegema, ema, Õnne ja Kaja aitasid tublisti kaasa.
Nüüdseks on enamus kuhjast majas ka laiali aetud. Vaja oleks vibrotald tuua, et see kokkupoole väristada. Võimalik muidugi, et tuleb teine selline koorem lisaks tellida, sest hetke hinnangul mahub liiva sinna tubadesse veel ja meil on ju vaja hiljem täita ka esik-sahver-talett ning magamistuba. Aga eks me näe, alustame lähiajal pigem maja tõstmise ja palkide vahetamisega, et näha mis meid tegelikult ees ootamas on...
Vesi ja kanalisatsioon
Veevärgiga me sel aastal mitte kuhugi ei jõudnud. Nimelt said KIK’l rahad otsa ja saadeti siis kõigile, kes rahast ilma jäid, teade. Me olime nimekirjas kuskil 300+ kohal. Kuna me aga hetkel veevärki väga ei vajagi, siis see meid praegu väga ei mõjuta (muidu hakka veel talvel vaatama kuidas torud isoleerida, et ära ei külmuks). Loodetavasti uue aasta alguses kas leiab KIK raha või tuleb ka vallal mõni analoogne pakkumine.
Aga sellegipoolest lasime tühjaks teha kuivkäimla. Lasime selle teha firmal kes pidi meile veevärki ehitama tulema. Selgus, et oleksime võinud ka ise Otepää veevärgist püti tellida, kuna nüüd maksime veel kopsaka vahendustasu! Novot, ise olime lollid, et ei uurinud...
Aga selle puhastamise ja pesuga läksid ka asjad üsna üle kivide ja kändude. Nimelt vandus torumees, et see polnud mitte kuivkäimla vaid prügikast kus oli nii kive, kilekotte, puitmaterjali, plastikut ja mida kõike veel. Et asi ei saanud sugugi nii puhtaks kui oleksime meie ja tegija soovinud. Jah, paha lugu, aga pole midagi parata. Kui põrandate tegu sinnamaani jõuab, siis vaatame mis seal veel tegema peab või ei pea...
Aed
Aiatööde koha pealt olen mina end üsna distantseerinud: maja on hetkel olulisem kui aed. Küll meil aga Õnne on agar aiatoimetaja. Tema õhutusel sai kevadel ehitatud kasvuhoone mis terve suve läbi meile kurke ja tomateid tõi. Ka õunapuid sai kevadel kõvasti lõigatud ja nüüd mõne nädala eest alustasime teise ringiga Puud on vanad ja tegelikult võiks mõne neist üldse ära koristada ja uue kasvama panna. Ka marjapõõsaid on liiga palju...
Tegelikult oligi meil mõne kuu eest teema, et üritaks siiski õue sirgu ajada. Õnne soov oleks tellida mulda, aga seda on pakkumises vähe ja hind tuleb meie vajaduste juures kopsakas. Seega uurisime freesimist. See ettevõtja, kes meile liiva tõi, soovitas pigem freesimist ja jagas ka kontakti kuhu ma helistasin. Ideeliselt neli tundi, 30 eurot tunnist ja oleks õu üles freesitud ja laias laastus ka siledaks tõmmatud. Muidugi mida vähem igasugu puid ja põõsaid, seda lihtsam oleks teha. Meil on neid tuuste muidugi igal ruutmeetril... Eks vaatame mis saab, hetkel ei paista, et sel aastal selle töö siiski ette võtame.
Prusside vahetamine
Vahepeal on artikli kirjutamisest aega mööda saanud ja ma kirjutan veidi lisa. Nimelt oleme nüüd nii kaugel, et ära on vahetatud prussid vundamendi peal selles osas kus põrandad on lahti võetud. Ehk siis kogu tänavapoolne serv on vahetatud uue vastu.
Ma ei tea kuidas ma vana prussi mõõtsin, igatahes sain vastuseks, et prussid peavad olema 150*170 mm ja nii tellisin 150*150 prussid millele siis tollise laua pidime alla/peale panema. Nüüd aga avastame, et vanad prussid on 120*120 mille alla on pandud kaks tollist lauda... Selge, paneme nüüd asemele 150*150 prussi mille alla ühe tollise laua ja et asi on veidi kõrgem, saeme pisut maha kandetaladelt, et kõrgus paika jääks.
Maja tõstmiseks tõi Kaido kaks tungrauda, aga ma arvasin kohe, et vaja oleks vähemalt kolme. Õnneks naabrimehelt Reinult saime ka kolmanda ja nii me siis nendega ka kenasti toimetasime (toimetame). Tõstmine polegi nagu eriline probleem, aga silikaattelliskivi voodrile teeb maja liigutamine siiski püsivaid ja üsna pöördumatuid kahjustusi. Eks meil see vooder ole juba varasemast vundamendi vajumisest kohati nii ja naa ning eelmiste omanike poolt on vahesid täidetud, aga no nüüd läheb asi eriti hapuks :P On mis on, eks tulevik näita kas me võtame silikaadi üldse maha või krohvime ta ära...
Kui vanad prussid tunduvad niiskuse ja koide poolt üsna kehvad, siis tegelikult nende olukord nii väga kurb ei olegi. Jah, vahetamine on siiski mõistlik, aga üldjoontes oleks ehk paarkümmend aastat veel vastu pidanud kui hoonet enam niiskeks ei laseks. Aga prusside all olevad kaks lauda, mille all ruberoidikiht, on küll üsna läbi ja need oleks pidanud ikkagi majakergitamisega ära vahetama. Võibolla siis oleks tõstmine veidi mugavam olnud, aga maja voodrile oleks ta ikka sama tulemuse andnud.
Aiatööd
Aiatöödega on seks aastaks nüüd küll kõik. Muru sai mõni nädal tagasi niidetud, puulehti meie aias imelikul kombel on väga vähe, aga selle vähesegagi tegeles Õnne ära. Kasuhoones on asjad kokku tõstetud, muudki taimed talvitumas. Õunapuid ju võiks ehk lõigata, aga selleks minul sel aastal küll enam aega ei jätku (vaja prussivahetusega tegeleda).
Õueala silendamine, mis vahepeal hoogsasti tuure tõstis, jääb ka tulevikku. Enamasti seetõttu, et Õnne ei tahtnud freesimist, kuna õunapuude juured võivad saada siis pöördumatuid kahjustusi. Kuigi need vanad puud on taastatav ressurss, ei hakanud ma mõtet praegu ümber lükkama, kuna hetkel on maja taastamisse/ehitamisse/renoveerimisse panustamine minu jaoks prioriteet nr 1.
Garaažihoone
Garaaži me tahtsime maha lammutada juba siis kui me veel maja polnud äragi ostnud Kui maja käes, tellisin juba puitmaterjaligi ära, et selle asemele ehitada grillinurk ja varjualune. Nüüd ta aga meil seisab Katus on tal küll läbi, aga selle peaksime üsna pea kindlustama kilekattega, et ruumis hoitav kola ja materjal hapuks ei läheks 
Siiski praeguste plaanide kohaselt me ta ära lammutame. Usun, et sellega saaks toimetada siis kui majas põrandad valatud saavad. Siis saab osa asju juba ka majas hoida ja garaaži seega tühjemaks. Ka tuleb välja mõelda kas hunnikusse korjatu vanaraud ise kokkuostu ära viia või lihtsalt kellelegi ära jagama.
