Pimedas saalis algab kerge ragin ja ekraanile ilmuvad valkjad elemendid milledest on alguses keeruline aru saada. Aeg liigub, teema kulgeb, lõpuks saab juba igaüks aru, et ekraanil on jääkillud. Lõpuks leiame endid jõe äärest kus suurem jäälahmakas liigatab. „Trabadatahhh!” ja vanem daam minu kõrvalistmel võpatab korralikult ja hakkab oma reageeringu peale naerma. Jää murdus kaldast ja see oli murdumise heli. Eks see ehmatas ennastki, aga mitte sellisel määral 
Nii algab Jaan Tootseni looduse ja inimese (Fred Jüssi) vahelistest suhtest rääkiv film. Kuigi me pole Kadi ja tema sõbranna Stellaga esilinastusel, on kohal ka J. Tootsen ise ja ta juhatab filmi paari sõnaga sisse. Saal on peaaegu täis, va kaks esimest rida. Enamus rahvast on eakad, lapsi on üldse väga vähe, mind see üllatab, kuigi on loogiline.
Film on ilus. Läbi käiakse kõik neli aastaaega ja näidatakse nende kõigi ilu. F. Jüssi loeb peale omi mõtteid ja arvamisi, võiks suisa tema filosoofiaks pidada. Filmis on palju vaikset aega, hiirvaikset. Nii et sa kuuled suisa kuidas kõht koriseb Aga vaikus ei sega, see peabki seal olema. Vaikus on sama ilus kui kaader mis teda saadab. Vaated ei ole hingematvad, nad on lihtsalt ilusad, armsad, eestimaalised ja ausad.
Kes lähevad filmist otsima kliimateemalist või metsateemalist poliitikad, need pettuvad. See ei ole selle filmi teemaks, ei ole nii plaanitudki. Natuke metsamajandamise teemat puudutatakse, aga seda ei suruta peale ja ei kutsuta üles loosungitega vehklema, pigem pannakse vaatajat teema üle sügavamalt järele mõtlema.
F. Jüssist olen ma vähe kuulnud, aga tema nimi on teadvuses olnud juba lapsepõlvest saati. Kas nüüd tunnen teda rohkem? Tunnen ja ei tunne. Film ei ole otseselt temast, tema on vaid osaline selles filmis. Kas ma tunnen nüüd rohkem meie loodust? Ei saaks öelda. Film on pigem mõtisklus sellest kes sa oled, mis või kes on loodus sinu ümber, kuidas sina sobitud sellesse maailma ja kuidas sobitub see maailm sinu ümber.
Need, kes näevad metsas vaid raha, võiksid seda filmi vaadata ja üritada kaasa mõelda. Neile, kellele looduses käimine pakub hingekosutust, polegi see film kohustuslik oma sisu poolest, aga võrdlemaks ennast selle ala staažikaima inimesega, võib film pakkuda nii mõndagi.
Film on lühike: tund ja kaks minutit. Seega ei ole midagi üle venitatud, võiks öelda, et oleks võinud ka pikem olla Lastel igav ei hakanud. Arvestades aga filmis olevaid vaikuse stseene, pole mõtet end üldse vaevata kinomaja pakutavate toitudega: need on enamasti krõbiseva iseloomuga ja iga häirija saalis on üsna kaugele kuulda. Näiteks mul oli telefon igatepidi hääletu peal, aga ma unustasin oma nutikella telefonist lahti ühendada ja nii pidid lähikondlased paarkümmend sekundit kuulama kuidas kell mu käe peal fibreeris, sest keegi helistas. Õnneks ei olnud saalis siis just kõige vaiksem hetk.
Nagu eelnevalt juba mainisin, film mulle meeldis ja oli nauditav looduses veedetud aeg ekraani vahendusel. Film meeldis ka Kadile, ainus häiriv koht tema jaoks oli äike. Igatahes kui film läbi sai ja tiitrid vaikuses jooksma hakkasid, istusid kõik edasi ja keegi ei hakanud kohmitsema. Viimase tiitri lahkumisel, siis hakati nihelema, esitati üks korralik aplaus ja lõpuks mindi liikvele Põnev Minge filmi vaatama, päris tore kokkuvõte, palju ilusat loodust ja mõtteainet. Kindlasti on parim efekt filmil kinos, koduseinte vahel ilma suure ekraani ja ruumilise helita võib asi lahjaks jääda. Tõsiselt.
Filmi leht Facebookis: https://www.facebook.com/fredjussifilm/
Üks asjalik arvustus: https://kultuur.err.ee/1023472/arvustus-julgus-olla-sina-ise