Käisite ka vaatamas? Mina käisin, lastega. Ja peale minu käis veel pool salaitäit inimesi. Lotte teemad on mulle ja lastele alati meeldinud, seega polnud kahtlustki, kas filmi minna vaatama või mitte, tuli lihtsalt aeg leida 
Leidsime selle mõne nädala eest.
Multikas oli armas, peaaegu sama armas kui eelmisedki. Võibolla polnud siin nii palju vahvaid ja naljakaid tarkuseteri kui varasemates osades, aga samal ajal oli sauruste otsimine üsna kaasahaarav ja lõbus, nii nagu Lotte filmidele omane. Tore oli, et Lotte sai endale õe, kes ristiti Roosi’ks ja kes teekonnal oli väga suureks abiks. Ka ei puudunud puänt kuidas lohed tuld pursata saavad
Lastele ka film meeldis. Pikemat jutuajamist küll nendega peale filmi ei olnud, aga võtsin teema üles mõni nädal hiljem, et uurida, kas midagi meelde ka jäi:
- Miia ei mäletanud suurt midagi. Kui ütlesin, et Lottele sündis väike õde, siis ta kohe täiendas, et õe nimi oli Roosi. Muidu aga küsi suunavaid küsimusi palju tahad, ei midagi ei tule
- Kadile meeldis kõige enam Roosi ja tema ütlus lõpus: „minu korv on tänaseks täis” (oli midagi sellist). Veel mainis ära, et tita hakkas kohe rääkima. Suunavatele küsimustele tulid vastused, et otsiti tuld purskavaid lohesid ja et ees kõndisid Lotte ja Roosi ning päris sabas lonkis ’mingi kass’. Seda, miks kass järele tuli, ta ei mäletanud ja laulude korjajaid ka mitte
Ehk siis, lastel on asjad kiired ununema, eriti mida väiksemad nad on Eks pisikesed vaatagi rohkem visuaali kui kuulavad sõnu või süvenevad sisusse. Kindlasti teist korda filmi vaadates jääb juba palju rohkem meelde ja hakkab ka rohkemat silma