Jõudsin vahepeal sihtpunkti kuhu ma kunagi jõuda pole tahtnud. On ennegi olnud märke sellest, et see päev võib kunagi saabuda, nüüd siis aga saabus. Nimelt on inimesed ’leidlikud’ ja kahjuks osalt ka õelad, otsides teiste kohta erinevaid materjale mida siis kasutada kiusuks, ise nad muidugi nimetavad seda ’tegime ju ainult nalja’...
Jah, eks ma olen oma kodulehel näidanud ja kirjutanud erinevaid asju. Tolles ajas kui alustasin, polnud seal midagi iseäralikku ega halba. Nüüd on ajad muutunud, ja mida lõhestatumaks muutub maailm, seda rohkem on selles kiusu ja mõnitamist. Asjaosalised ise nimetavad seda naljaks, aga head nalja, mis poleks ka mingit sorti ’ära panemine’, tänapäeval enam teha ei osata.
Niisiis olen sulgenud oma pildigalerii ja parooli alla pannud enamuse oma eluloomingu. Googlele on saadetud taotlus veebiotsingutest kogu galerii eemaldada – eks seal ole tõesti väga palju inimestega tehtud pilte, nii lähedasi kui kaugemaid kui päris võõraid. Saagu siis galerii tsükkel sellisel kujul läbi. Ma küll veidi veel mõtlen, kas kasutan seda kuidagi edasi, või jääbki ta suletuks
Oma blogilehte ma ei sulge. Seal saavad isiklikud asjad parooli alla ja mitte isiklikud või ainult mind puudutavad asjad jäävad lahti. Näiteks nädalakokkuvõtete kirjutamisest ma ei loobu – nende kirjutamine kannab minu mälu teraapia ehk pisutki erksamana hoidmise ideed edasi. Võibolla kunagi tulevikus asjad muutuvad, ja kui ei muutu, siis olgu nii. Miski pole igavene.