Alustame algusest, läheme 2019 aasta veebruarikuusse, siis sai kirjutatud järgmist:
Nonii! Aitab haigustest ja haige olemisest! Olen Madisega, kes jääaugus lastega ujumas käib, sel teemal rääkinud ja mõnda aega on endalgi küpsenud plaan, et äkki peaks ka end karastama hakkama. Nüüd siis tuli sama ideega välja Kaido, ja ma ei hakanud teemat mitte kuidagi ignoreerima, vaid pigem pooldama 
Seltsis ju segasem! Nii on meil nüüd plaan tuleval talvel jääauku jõuda. Sinnani aga on meil aega tegeleda karastamise alustamisega. Kaido luges ja uuris maad ning nüüd saabki meie karastusplaan alguse 16. veebruaril
10.02 Käisime perega Auras. Seal on saunamaailmas lae all suur kapp külma veega mida saab nöörist endale selga tõmmata. Sai ära proovitud See sekund-kaks külma vett pani korralikult õhku ahmima ja peale seda kolisin kohe saunalavale sooja Mõnus tunne oli, võttis kergelt naha kipitamagi
16.02 Kuigi Kaido ei tunne end hommikul hästi, on tal lõunaks asjalood paremad. Nii ta käib Tammekal saunas ja teeb oma esimese karastuse ära ning saadab sõnumi, et teal asi valmis. Minul oli aga karastamine plaanis õhtul, peale sauna. Ja nii ka läks, peale sauna sai pisut maha jahtutud ja siis tegin ka ise pritseduuri läbi: 35 sekundit dušist külma vett 
Esimesed kümme sekundit oli kõige ebamugavam, aga kui keha pisut harjus, polnud asi enam pooltki nii hull Kadi luges mulle kardina tagant sekundeid, kui 30 täis sai, võtsin voli pisut pikemalt karastust võtta. Edasi kiire kuivatamine ja tuppa sooja teki sisse Mingi hetk tõi Kaja mulle kuuma tee ja teki sees hakkas nii palav, et ajas suisa higistama Kokkuvõte: ei olnudki asi nii hull, tuleval kolmapäeval saab olema järgmine karastus (Y)
20.02. Kadi assisteeris kellaajaga ja Kaja tuli ka asja vaatama Külm oli! Pidasin oma aja kenasti vastu, kuivatasin ära ja vaatasin, et täna küll teki sisse sooja ei poe, panin lihtsalt riided selga ja kampsuni soojaks peale. Mõnus!
25.02. Nonii, nüüd on ajaplaan pisut nihkes, kuna tervis oli nädalavahetusel kahtlane. Viimasel ajal ta kahtlane ainult ongi. Aga täna oli justkui OK, seega Kadi assisteeris mu 30 sekundit ära ja siis sai kenasti sooja teki sisse teed jooma mindud. Ma siiralt loodan, et see karastamise värk mu tervist hoopis vastupidises suunas ei keera :S
28.02. Täna oli plaan Tammekale sauna minna, aga õhtuks vajus vaim ära. Käisin hoopis jooksmas ja siis sai 30 sekundit külma dušši selga lastud Võeh, vastikult külm tegevus 
27.04 Esimene ujumine Kuutsemäe taga metsades. Väljas oli imeliselt soe ilm ja sealne tiigike kohe kutsus end kastma. Muuseas, kastmas käis ka Miia! Ma arvan, et ma pole elu sees nii varajasel kuupäeval ujumas käinud.
Sellised lood siis teema algusega. Aga karastamisega sai ka edasi tegeletud, samamoodi Kaido. Siis tuli peale suvi mis küttis vee soojaks ja seda ei saanud enam karastamiseks nimetada. Siiski sai vaatamata ilmadele regulaarselt vees käidud.
Suvi aga hakkas läbi saama. Viimane vesi, mida saaks suviseks pidada, oli 18 kraadi septembri alguses. Kajagi käis koos minuga, lapsi me enam nii jahedasse igaks juhuks ei lasknud.
Siis aga tuli viirus peale. Samal ajal kukkusid soojad ilmad ära ja nii välistemperatuur kui veetemperatuurid pöörasid kraadide osas alakursile. Ma vaatasin juba hirmuga, et peale haigust võibolla enam vette minna ei julgegi.
21.09 Koduaia saun. Tervis hakkab juba looma, aga ma võtan loa endale ämbritäie õuevett kaela kallata. Ai see oli hirmus! Ausalt, mina küll ei tea kes see loll enam jõevette oma jalga tõstab, mina see vist küll ei ole... Näis...
28.09 Taaskord saunaõhtu. Nädala sees andsin Madisele teada, et kui ujuma läheb, võtku mind kaasa. Aga ei jõudnud me ühisele ajaplaanile. Niisiis tuli seekordsel saunaõhtul taas õuevee ja ämbritega välja vedada. Kaks ämbritäit järjest, ja asi polnud pooltki nii hull kui nädala eest. Eks see saunasoojalt karastamine olegi vist pisut teisem teema kui lihtsalt jõkke minek...
30.09 Madis on minemas jõkke. Liitun. Ilm on tuuletu, kraade väljas on 10 ja ma pakun, et vees on sama seis. Riietudeski hakkab juba jahe, aga ronin Madise järel vette. Madis soovitab korra vette karata ja siis kohe välja, et ei teeks liiga. Ujusin paar meetrit ja läksin igaks juhuks välja ära. Jah, oli külm küll, eriti jalgadel, aga ei midagi üleelatavat. Tuult ei olnud ja rannas tundus isegi soe Taaskord Madis manitses kiirelt riietuma, sest just riietuse aeg olla see aeg kus tavaliselt endalegi arusaamatult külma saadakse. Selge, ei lase seda endale teist korda öelda.
Oktoober. Käin jätkuval paar korda nädalas vees. Üksi. Mulle Madise aeg päris ei passi, sest tahan kaheksast kenasti tööl olla. Vetteminekuga probleeme pole. Nüri on vaid see, et kui autoga jõe äärde minna, siis enne tuleb Miia lasteaeda viia, Kaja tööle ja alles siis saab minna. Aga hommikune tipptund on üsna kole, et pereleiva juurest Supilinna taha sõita. Ja et siis veel ka kaheksaks tööle jõuda! Nibin-nabin jõuab.
Poolest oktoobrist aga hakkab jalgadega mingi jama: valutavad. Kardan, et see on seotud sellega, et jalad saavad ujumas käies kõige suurema külmetuse mahvi: auto juurest veeni on endal rätik peal, jalad aga paljad, siis jalad on esimesed mis vette saavad ja viimased mis välja tulevad ning siis veel minek autoni ja kuivatamine. Igatahes kipuvad jalad valutama, eriti öösel. Võtan vastu otsuse, et enne kui jalad ei parane, vette ei lähe.
Kui jalad novembri alguses korras olid, siis tegi Madis reklaami, et Anne kanali juures saaks enam-vähem soojas ruumis riietuda ja vetteminek oleks ka lühem. Aga ma ei taha sinna minna üksi, mine tea, tuleb veel kramp, endal on selline kerge hirm. Madis on aga haige ja minek muudkui lükkub. Minek lükkub päris detsembrini välja ja nüüd ma olen vastu võtnud otsuse, et ei lähe tervist tapma. Päris külmalt ikka vette ei roniks, oleks siis saunatamise taustal, aga niisama ma enam ei lähe. Madis detsembri keskel isegi kutsub, aga mul on teema enda jaoks läbi mõeldud. Küll ma üritan aastavahetusel kuskile nii sauna saada, et oleks võimalik ka üks jääaugu suplus teha, näis, saab see teoks või mitte
02.01.2020 Aasta vahetus, aga vette pole jõudnud. Oskasin haigeks jääda. Ei oskagi enam kindel olla kas saunatamisel õues külmetasin või sadas kuskilt viirus taas kaela... Igatahes on mõneks ajaks teema täiesti välistatud...
Samas, käisime nädala eest Lähtel torni vaatamas ja mäe all järvekese ääres. No oli võrratu koht ja kui puhas ja rahulik vesi seal oli – kohe kutsus ujuma! Tõsiselt! Aga siis ei olnud selleks valmistunud ja loomulikult vette ei jõudnud... On mis on, avaldan selle ammu alustatud teema ära ja kui kunagi midagi muutub, no eks ma siis annan teada :P