Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Keerulised teemad saatsid mind lastega kinno aega veetma Valikuks oli Autod 3. Peale Miia lõunaund hüppasin sülearvuti taha ja hakkasin kammima meie linna kolme kinomaja, et kellel algab järgmine seanss meile kõige mugavamal ajal. Kuna ühes just käis, teises kohe-kohe algas, siis parimaks osutus Apollo Kino.
Veebileht on neil Magento kohta üsna kiire ja piletite ostmisega erilist vaeva polnud vaja näha. Kuna ma liige seal pole ja kiire oli, ostsin täishinnaga piletid. Järgmisel päeval üritasin liikme teemat üle vaadata, aga see osa nende lehel tol hetkel ei toiminud, sain veateate:
Piletid ostetud, vaatasin need enne telefonist üle, et kas pean välja trükkima või saab ka otse ekraanilt näidata. Saab näidata, seega aega mingi mõttetu trükkimise peale raiskama ei pidanud (Y)
Lõunakeskuse kinokorruse ooteruumis vaatame üle müügiala. On siililegi selge, et ninni-nänni me ei osta, kuna peale seanssi teeks lastega korralikuma söömise. Joogi aga võtan küll. Siin on puhas iseteenindus – ise võtad mis vaja, ise skänneerid vöötkoodid ja teenindad end kuni maksmise lõpuni ise. Midagi keerulist siin polnud, olen ju usin iseteeninduskassade kasutaja marketites
Ja siis otsustame minna kinosaalide poolele. Tundub, et siin on vaja jällegi ise piletid skännida ja läbi värava minna. Panen telefoni käima ja hakkan kolme piletit skännima, saates iga korraga ühe maimukestest läbi. Korraks kartsin, et äkki minu ämblikuklaasiga telefonist ei saagi skännida, aga ei olnud selle koha pealt mingit probleemi.
Saalide poolele läksime pisut vara. Seega ootame ootesaalis, nagu teised. Seinad on siin kenad pildikollaažid ja uste juures reklaamid-saalinumbrid. Põrandavaibad, arvestades viimaste päevade ilusaid ilmasid, on küll väga mustad ja jubedad – plekke ja jama täis. Kaua see asi meil siin lahti juba on? Ja üks perekond istus veel sellise vaiba peal maas...
Lõpuks koristati saal ära ja saime sisse minna. Kuna meie toolid jäävad ekraani eest vaadatuna paremale, tahangi minna paremalt poolt, aga sealt pole üleskäiku. Kahju, arvatavasti tuleb lastega tualetis käimist ka, aga seda ma ei teadnud, et mõlemast servast üles/alla ei saa... Õnneks aga on istekohtade vahelised alad parajalt laiad, et istuvate inimeste asjad ja jalad väga ette ei jää.
Niisiis, istume tavatoolides ja olemine on OK. Hea, et toolid siin kokku ei käi, Miial (väikelapsel) ka mugavam omal toolil istuda. Algatuseks vaatame hunniku reklaame, siis mingil põhjusel üks lühifilm ja alles siis tuleb film mida vaatama tulime.
Autod 3, ilus, asjalik ja tore multifilm. Võibolla oli liiga palju tõsivaikseid meenutuskohti, oli kohe näha, et lapsed sellest niiväga aru ei saa ning neil hakkab igav. Miia pole muidugi selleks õige näide, aga tema hakkas just eriti säutsuma ja tahtis ka vahepeal ära minna.
„Issi, tahan pissile” kostus Miia suust umbes poole filmi pealt. OK, hakkame siis trügima Aga nagu eelnevalt ütlesin, vahed on parajalt laiad ja midagi keerulist peale teiste väikese segamise polnud. Kadi jäi filmi edasi vaatama.
Unustasin telefoni, milles on ju piletid, saali Kadi seljakotti. Uurin siis teenindajalt ja saan teada, et tualetid on ka saalide vahetus läheduses, et ei pea turvaväravatest läbi minema. Lähemegi siis Miiaga tualetti. Muidu siin nagu kõik ilus, aga Miia ehmatas ära siin kostuvate helide peale. Need olid mingi action filmi helid. Igatahes Miia hakkas mööda seinu ja lage ringi vahtima, justkui kohkus ära ja pissit meil ei tulnudki. Naasime saali.
Miial oli igav, üritasin teda üsna tulutult vaiksena hoida. Oma 15 minutit enne filmi lõppu hakkas nihelema ka Kadi, et tema tahab WC’sse. Otsustasime kõik asjad kaasa võtta, käisime tualetis kus nüüd said oma hädad tehtud mõlemad ja tulime saali tagasi. Et esimesed kolm rida olid sisuliselt tühjad, ei hakanud me oma kohtadele tagasi trügima vaid istusime teise ritta nurga peale. Miia enam filmi väga tõsiselt ei võtnud, tema jalutas kahe esimese rea vahel ringi – peaasi et teisi ei häiriks ja ei lärmaks Kadi vaatas mõnuga multifilmi, aga kurtis, et nii lähedalt on paha vaadata. Tõsi, esimesed kolm rida on parajad silmatapjad, ma terviseameti seisukohast keelaks need ära, aga mis ütleja mina olen – pealegi istus esimeses reas kohe keskel kolm kümneaasta vanust tüdrukut. Või noh, kui omal oidu pole, siis ju peakski vanemad selle eest seisma, et laste silmi säästa. OK, on mis on, aga mina Kadi silmi tahtsin säästa ja nii me filmi päris lõpuni ei vaadanudki. Ahjaa, Kadi oli täisesti nõus ise ära tulema, kuna ta ei tahtnud nii lähedalt vaadata (!)
Selline lugu siis. Kui istuda normaalsel kaugusel, pole häda midagi. Võrreldes teiste kinosaalidega oli heli mahedam ja ei karjunud kõrva. Olemine ja õhk igati korras. Ainult et siis põrandatega võiksid nad usinamalt tegeleda Meie aga saime kinoelamuse kätte ja juttu sel teemal jätkus hiljemgi, mõlemad olid kenasti rahul, ise ka muidugi