Eelmisest aastast ikka veel õhinas plaanisime Ostrova festivali ka sel aastal. Kui algselt oli mõte terve perega minna, siis lõpuks kahanes teema nii, et käisime Kaidoga kahekesi. Kas aga jääme kaheks või üheks päevaks, see oli veel lahtine...
Reedesel varahommikul oli elu korraldatud nii, et naine oli tööl ja lapsed Kambjasse hoiule viidud. Ei jäänud muud üle kui viimased asjad kokku korjata ja Kaidoga koos rongile liikuda.
Sel aastal tundus suur seljakott oluliselt raskemana kui eelmisel aastal, kuigi sisu oli eelmise aastaga võrreldes sama. Üldse oli kõik eelmise aastaga võrreldes üsna sama, nii meeleolu kui ka ilm näiteks 
Rong läks Tartust üsna täis, ja nagu ikka, palju oli rattureid. Seega hoidsime teadlikult vagunisse kus rattaid ei hoiustata (kuigi ka siia jagus neid). Tegime mõned sissejuhatuspildid ja arutlesime eelseisva üle. Lõppseis arutlustel sai, et jääme üheks päevaks (ka piletid olid meil ühe päeva omad).
Poolteist tundi sõitu ja olimegi Piusas. Korjasime algatuseks raudtee äärest maasikaid ja siis hakkasime juba edasi jalutama, mäkke. Mäe otsas metsade vahel sai alustatud eelmise aasta tavaga: avasime Pööriöö, ja loomulikult liikusime reipalt edasi.
Obinitsa jõudes oli kõik igati mõnus! Istusime rõõmuga Taarka Tarõ Köögikõnõsse ja võtsime pannkoogid suitsulihaga ning latte kohvid. Kõik maitses superhästi! Enne äratulekut märgistasime endid külalisteraamatusse ja otsisime üles ka eelmise aasta sissekande. Raamatus märkisime ära ka leheküljed: eelmise aasta sissekanne on leheküljel 100 ja selle aasta oma leheküljel 200 – ehk kui otsima lähete, siis teate 
Obinitsas külastasime ka poodi. Sai nii leiba kui vett, ja minu õhutusel ka banaane. Ja edasine tee ootas meid taas. Liikusime taaskord eelmise aasta radu kasutades, nii et lõpp käis läbi metsa ja üle oja.
Festivali alale saabusime siis Ostrova teist teedpidi; peateedpidi peab läbi käima piletipunktist, siitkaudu jõudis aga telkimisalale. Suurest hulgast turvameestest ei lasknud me endid häirida – piletid olid meil ju olemas, lihtsalt ei viitsinud kaugele neid käepaelte vastu vahetama minna...
Aega meil küll oli, aga me ei raisanud seda Panime telgi vanasse kohta üles, juhtumisi eelmise aasta naabrite kõrvale, ja läksime liikvele. Kuigi liikuda veel suurt midagi polnud, Janno pani alles sauna kütte ja müügiputkad sättisid alles oma laudu üles. Ainus mis valmis oli, oli lava ja lavaesine
Aeg aga lendas kiirest. Rahvast vooris juurde, müügiplatsid täitusid müüjate/ostjatega, laval hakkasid kõlama esimesed noodid ja saun soojenes.
Esimene oli Konterbant. Seda me isegi korraks vaatasime, aga muljet eriti ei avaldanud.
Heavy Beauty jäi meie tegemiste taustal üldse ilma igasugu tähelepanuta. Sai juba hoopis saunatada ja loomulikult sauna ees olevas tiigis mulistada.
Dagö, nagu ikka Dagö – täitsa mõnus ja hea kontserdibänd. Hüppasime ja nautisime lava ees, väga mõnus oli.
Apelsini ajal me tiksusime enamasti ringi. Selleks ajaks oli meil Pööriöö asemel kohalik hansa, aga too ei tahtnud kuidagi maitsta ja peale eriti ei läinud. Üldiselt jäigi too jook poolikuks ja sai järgmise bändi esitluse lõpus sauna juurde maha jäetud.
Reminders’it kuulsin mina esimest korda elus, ja nagu arvata võis, esitasid nad vanu hitt-lugusid. Otseselt me neid ei kuulanud, aga helid kostusid kaugele ja lood olid kõik tuttavad ning jäid kõrvu.
Südaöösel, kui õues juba kahtlaselt jahedaks kippus minema, saabus lavale Winny puhh. Vaat see oli asi mida ma kohe kindlasti näha tahtsin. Nägin kah. Ei istunud. Laval lubati akrobaatikat ja möllu, aga mina seda ei näinud. Üldse hakkas kitarrimürin kiirelt ajude vahele ja see mis varemalt internetist nähtud, ei olnud kohapeal üldse nii lahe. Jama, kui suure huviga oodates saabub selline tulemus. Mnjah. Vaatasime kolmandiku esitlusest ja läksime ära sauna, mitte leili võtma vaid eesruumi sooja - jahe hakkas. Saunas istudes käis teisigi sooja saamas. Ja siis käis suur ilutulestik, aga ma olin kuidagi mõtteis ja vaatasin saunauksest loojangu poole ja seega peale mõne sähvatuse ning paukude minu jaoks ilutulestikku polnudki...
Ja nii ta läbi sai selleks reedeseks päevaks. Ega muud üle jäänudki kui telki kolida. Külmetades sõime telgis kalakonservi. Minu soovitud banaanid tegid vahepeal kurja tööd – kõik asjad olid banaaniplögaga koos. Päeva peale paluti meil ka telk teise kohta vedada, nii et ka hapukurgi purgi suutsime telki kummuli ajada (see küll oli õhtuks kuiv). Õnneks aga muud asjad toimisid. Pikk pesu ööseks oli ülihea mõte kaasa vedada – te ei kujuta ette kui külmad meil ööd tegelikult on!
Öö oli, nagu suurkontsertidel ikka - tore. Algatuseks oli laval pikka aega muusika. Kui too vakka jäi, tuli VIP’i hoonest pikalt muusikat. Siis vahepeal sai magada ka, aga kui päike hakkas telki kuldama, läksid temperatuuripügalad telgis üsna kõrgele ja süda läks suisa pahaks. Värske õhk ja dušš kella kaheksa paiku andsid küll turgutust, aga päike oli kuum ja ere, magamatus tampis ajudesse ja mul sai äkki totaalselt kopp ette: ma pidin siit minema saama. Teadsin, et kell kümme peaks minema rong, suutsin Kaido ka ära rääkida ja nii viskasime asjad kokku ning läksime teele...
Kaido sellise ootamatu mineku peale just rõõmus ei olnud. Temal jätkus kainet mõtlemist ja üritas mulle selgeks teha, et me sellele rongile lihtsalt ei jõua – 8 km on ikkagi minna. Peale niisket metsamuru said jalanõud jalga, aga jalgu ma ei kuivatanud, sokke ei pannud ja liiv kratsis üsna ruttu päkad villi... Vaat seda oli mulle nüüd küll vaja. Vaatasin netist rongiaega ja selgus tõsiasi, et nädalavahetusel läheb esimene rong kell kaks. No tore! Selline kodutöö mul siis! Kaido vaatas üle kõik bussivõimalused, aga sellest jäime napi paari minutiga maha. Tagantjärele võiks öelda, et see maha jäämine oli tegelikult positiivne.
Obinitsas ütles Kaido, et nüüd on nii, et tema magab enne kui kuhugi edasi läheb. Ja nii keeraski Obinitsas puhkeala pingile pikali. Peale selle, et olemine oli nagunii nigel, ei osanud ma mitte muhvigi peale hakata. Oleks ju jalutanud ja ringi vaadanud, aga päkad tulitasid. Kui pood kümnest lahti tehti, käis Kaido poest süüa toomas. Mina käisin Taarka köögis kohvil. Mõnda aega vedelesime veel Obinitsas ja siis kõmpisime Piusasse ära (kes kõmpis, kes liipas).
Piusas oli rahvast rohkem kui rubla eest. Otsisin siit pisut süüa ja siis keerasime perroonil toolidele siruli. Pilved kogunesid taevasse ja päikest näidati harvem – kohe kuidagi parem oli olla. Ka teadmine, et nüüd on vaid rongiga Tartusse ja sealt pisut kõndimist kodu ning oma voodi ja elamine tervitavad ning võtavad mu oma mugavasse embusse. Nii läks ka.
Kokkuvõttes selle aasta festivali esimene päev polnud pooltki eelmise aasta omast. Aga see polnud mitte korraldajate probleem, vaid minu enda muusikalise maitse küsimus. Muidu aga oli tore sõbraga ringi tuisata ja elu nautida Mis minusse laupäeva hommikul puges, ei oska ma veel isegi kommenteerida, aga kõik mis puudutas reedet, oli ju kogu seda möllu väärt (Y) Tänan Kaidot hea seltskonna eest ja laupäeva osas ’ära kannatamise’ eest – jään selle koha pealt võlgu Ja muidugi tänud Kajale ja kambjakatele kes selle reisi ettevõtmise lasid lihtsamalt teoks saada Ostrova festivalile aga poetame nüüd kolm peotäit mulda ja jätame temaga hüvasti! Sel aastal ma pildistamisele suurt ei panustanud, aga midagi pakkuda ikka on: PILDIRIDA.