Hoilaa, rahvas! Kuigi ma mitte kuidagi ei taha kaasa minna Covidi pandeemia hulluse ja totrusega, olen ma kohati selleks sunnitud. Covid-19, kui haigus, on (vist) olemas, aga tema tõsidus on minu hinnangul tava-gripi vääriline. Seega, mina Covidit ei karda, kui olen haige, siis olen haige ja põen läbi, kui mitte, siis mitte.
Aga vaatamata sissejuhatusele, olen ma piisavalt kohusetundlik ja teistega arvestada püüdev. Et töötan koolisüsteemis, on arvestamine Covidi osas eriti kõrgendatud tähelepanu all. Ja juhtus nüüd nii, et ööseks saabus nohu ja kurk läks kähedaks. Pool ööst pole korralikult maganud ja hommikul oli olemine üsna räbal. Võtsin vastu otsuse, et pean koju jääma. Andsin koolile sellest teada, sain ühendust oma perearstiga kes pisut peale kaheksat mulle ka koroonatestile saatekirja tegi.
Läks vähem kui pool tundi kui Terviseametist helistati ja anti kohe tänaseks päevaks ka testile mineku võimalus. Neiuke, kes toru otsas oli, oli sellisega häälega nagu oleksime parasjagu matustel 
Nagu ta tunneks kaasa minu saatusele, et pean testimisele minema Jah, veider, aga aja sain juba poole kümneks.
Peale üheksat hüppan auto selga ja sõidan Supilinna taha lauluväljaku autoparklasse. Hämar-sombune ilm andis ettevõtmisele oma tumeda jume juurde, aga minu rõõmsat meelt see ei häirinud 
Parklasse jõudes suunati mind ootele, sest üks testija oli parasjagu ees. Varsti aga saadi tollega ühele poole ja ma võisin telgi alla sõita.
Lasin akna alla, vaadati ID kaarti ja pandi kirja nii isikukood kui nimi. Siis haarati raadiosaatja kuhu hõigati minu nimi – tundub, et kontrolliti üle, kas ma ikka testitavate nimekirjas olen. Vastus tuli sealt lakooniline: „Jah!” Edasi paluti auto mootor seisma jätta. Alguses see mind üllatas, aga hiljem jõudsin järeldusele, et see oli pigem turvaaspekt, et inimene kogemata testi tegemise ajal autoga liikuma ei hakkaks.
Pea kästi kuklasse ajada ja pikk peen kõrs lükati ninna, üsna sügavale. Tunne oli nagu oleks mentooline hapukas-kibe asi ninas. Kõdi ei olnud, valus ei olnud, pisut ebamugav, aga ei midagi hullu. Ma pakun, et seda kõrrekest keerutati ninas mingi 3...5 sekundit, siis vahetati ninasõõrt ja suruti kõrs taas samamoodi sisse. Ja see oligi kõik. Ninasõõrmed ergutatud, lubati lahkuda Mõned minutid oli ninas sügaval pisut kibe, aga see lahtus kiiresti.
Ja nii palju siis sellest teemast. Nüüd istun kodus ja ootan tulemusi. Seniks on eneseisolatsioon. Elame, näeme!
PÄEV HILJEM: Kell kolm öösel on Digiloosse siseststu teade, et test oli NEGATIIVNE - mis iseenesest on positiivne