Tähtpäev on tähtpäev, ja seda peab tähistama, eriti kui tegemist on Eesti Vabariigi aastapäevaga. Sel korral siis 103 aastat täis. Küll aga ei saa seda pidupäeva tähistada tavapäraselt, ajad on hetkel teisemad. Et 24. veebruar jääb ka koolivaheaja peale, tegid enamus koolid oma aktused juba reedel, 19. veebruaril, Miina Härma Gümnaasium ei olnud siinkohal erand 
Ajastutruu aktus on tänasel päeval veebiülekanne. Olin selles osas toimkonnas ja seega võtan endale voli valgustada seda toredat telgitagust ja üldse oma tähelepanekuid mis aktusega seostusid. Teen siin vahetäpsustuse, et tegelikult oli meil koolis kaks aktust: esimene oli saalis istuvate poolte 1. ja 2. klassi õpilastega ja kogu toimunu läks Zoomi vahendusel klassidesse/kodudesse, teine aktus oli samadele vanuseklassidele teiste lastega (hajutatus noh) ja sellest videoülekannet ei teinud.
Kolm päeva varem laon meie tehnikanatukese aulasse laiali ja vaatan üle mis meil on ja mida meil juurde vaja oleks. Huvijuht Liis liitub minuga ja paneme paika tehnilise ülesehituse. Kasutame kolme kaamerat, video/mikrofoniheli miksimise pulti, kahte sülearvutit (üks striimimiseks ja teine projektori juhtimiseks), saali helitehnikat ja raadiomikrofone. Kõik kraam on üsna lipa-lapa ja põlveotsas tegemine, aga kui neid mõistlikult kasutada ja hallata, peaks kõik kenasti välja tulema.
Päev enne olen kätte saanud puuduvad vidinad ja kaablid ning paneme oma asjad paika. Loome Zoomis testkeskkonna ja hakkame katsetama. Lauluõpetaja Sirle toob kohale ka laulja, kolmanda klassi õpilase Helena. Helena laulab aktusel fono saatel loo "Laul põhjamaast."
Katsetuste käigus avastame, et kahte Boya raadiomikrofoni korraga meil kasutada pole võimalik – heli hakkab kostma justkui läbi mullitava vee 
Praegu mõtlen, et miks me ei kasutanud neid karvaseid tutikesi mis mikrofoni külge käivad, äkki oleks see suutnud sellist jama välistada (saab tulevikus proovida). On mis on, saame hakkama ka ühe mikrofoniga.
Kaameratega on asi üsna hea. Täna hakkab kenasti tööle ka vana kaamera mis mõni päev tagasi miskipärast ei toiminud. Mängime maha hümni, esineja ja linnapea netikõne – kõik on igati OK (loe: talutav).
Suur päev! Alustame Liisiga juba tunnike varem. Kõik on peaaegu hea. Vaja on peakaamera pildist välja lülitada metainfo – kumbki meist aga sellega toime ei tule. Täitsa veider, ei leia sellist seadet. Siis hakkab jama tegema minu kaamera - mingil põhjusel on aku üsna tühi ja kui ma toite külge panen, läheb aparaat failiedastusrežiimi ja pilti ei näita. Õnneks on Liisi fotokas ka olemas, paneme selle. Aga ka see oskab lolli mängima hakata, tema läheb HDMI ühenduse peale esitlusrežiimi ja kõik. Mul kipub ahastus peale tulema, aga laias laastus saame ju ka kahe kaameraga hakkama. Sellegipoolest panen oma kaamera üles – aku peab siis seni kuni peab, vahet ei ole, saab tühjaks, siis teda ei kasuta.
Muidu on kõik asjad paigas. Näpin veel peakaamerat ja ma ei tea siiani mis ma seal tegin, aga metainfo kadus. Lapsed kogunevad, on paar minutit alguseni, aga ma ei näe Zoomis ühtegi liitujat. Kehitan õlgu, vaatan oma asju veel korra üle. Ja siis äkki meenub, et mul on ju arvutis lahti testimiseks mõeldud Zoomi kanal Vaatajad on teises kanalis! Korra tekib kaos: saal on rahvast täis, ainus, keda vaja, ei ole: Liisi Tema teab Zoomi keskkonna parooli ja mul on sinna just sisse logida vaja. Õnn aga ei olnud meid maha jätnud: brauseris on Zoomi sessioon veel püsti ja ma saan käivitada õige kanali. Huhh, lõpp hea, kõik hea. Kuniks rahvas veel liitub, hoiame aktuse algust veidi kinni.
Alustame kaheksa minutit hiljem, et rahvas liituks. Lipp siseneb lipupalve saatel – korras. Direktor Ene peab kõnet – korras. Ajalooõpetaja Alla peab inglisekeelse kõne – korras. Helena esitab oma loo fono taustal – korras. Eesti hümn läbi aula tehnika ja mikrofoni kaudu eetrisse – korras. Linnapea kõne ’screen sharing’ kaudu eetrisse ja teises läpakas aula projektorisse – aulas kõik korras, eetris linnapeakõne hääleta. Eile katsetades oli ekraanijagamisel heli lubamise linnuke sees, täna miskipärast ei ole ja nii see apsakas eetrisse läheb. Aga, õnneks ei olnud see eriti suur probleem, sest linnapea kõne on koos tiitritega! (Y) Edasi, lipu väljasaatmine – korras. Aktus on läbi!
Pingelang. Pea kergelt tuikab, õhku on vähe ja tuju on pisut mossis selle linnapea video tõttu. Vajun mõneks ajaks toolile lösakile ja tõmban hinge. Rahvas lahkub ja kõik on tegelikult väga hästi Õnneks pidas kenasti vastu mu fotoka aku, see ei kukkunudki enne lõppu ära
Kuna teiseks aktuseks ei ole videotehnikat vaja, hakkan kola maha korjama, kokku panema ja ära vedama. Kogu selle kaadervärgi maha võtmine võtab oluliselt rohkem aega kui aktus ise Vaatan üle ka miks Zoomi video heli ei läinud, aga sellest ma juba kirjutasin. Katsetan ka üle kas peakaamera toimib ka kümne meetrise kaabli asemel kahekümnemeetrisega. Toimib küll, aga juhtmetega mässamise ajal lülitasin kaamera korra välja ja nüüd on taas metainfo eetris. Uurin kaamerat, nikerdan ja näperdan, aga enam ma metainfot maha ei saa Ei tea mis ma siis enne aktust tegin, tuleb tulevikus täpne seade välja otsida
OK, teine aktus mõni tund hiljem. See on oluliselt lihtsam, Liis tegeleb ise fonode esitamiste ja video näitamistega, mina olen fotograafiks. Esimeste klasside õpilased on tublid, istuvad vaikselt ja kuulavad. Mis mind kõige rohkem üllatas, oli Eesti hümni esitamine. Kui vanemate klasside õpilased kõik üsna enda ette ja vaikselt laulavad, siis praegused laulsid kui suur koor! Ma olin väga üllatunud ja samas igati rõõmus. Ei ole lastel valehäbi, on lust ja rõõm ning lauldakse nii nagu seda tegelikult ka tegema peaks: auga, uhkusega! Mul-jet-a-val-dav.
Jah, nii palju siis meie aktustest. Muidu aga pidupäeva alguseks panime kooli kõlaritesse Eesti Vabadussõja laulud. Need olid hoogsad, lõbusad, päeva alguseks väga head. Kui tunnid algasid, näitasime fuajee telekas Tuulepealse Maa osasid. Räägivad, et vahetundidel oli isegi vaatajaid