Kooli tugistruktuur, nagu ma olen, mängin nüüd pisut oraaklit 
Olen õpetaja ameti jätkusuutlikkuse teemal oma mõtetes uidanud juba ligi aastakümne, aga praegu, kus distantsõpe ja e-õpe järjest rohkem pead tõstavad, olen aru saanud, et mu toonased mõtted on reaalsuseks formuleerumas...
No mis seal ikka, eks seda on juba kõik märganud kuidas haridusasutuste tööd on ümberkorraldatud tänu koroonateemadele. Vahepõikena mainin ära, et minu arvates ei ole koroonas endas mitte midagi tõsist, see on ellu kutsutud suuremateks muutusteks ühiskonna elus, sealhulgas haridusasutuste töös ja üldse indiviidi õpetamises.
Kõik me oleme koolis käies näinud, et mõni kaasvõitleja on helgema peaga kui teine, mõni areneb kiiremini ja siis mitte nii kiiresti arenenud jäävad helgematele tegelikkuses jalgu. Aga mis oleks, kui me õpiks just sellise kiiruse ja süvendatusega kui meie hallollus seda vastu võtta suudab? Tavakoolid seda aga kuidagi pakkuda ei suuda, seega on vaja alternatiivseid meetodeid. Üks võimalus on eraõpe, aga igale lapsele eraõpetajat ei suuda keegi pakkuda Siinkohal tuleb appi tehnika oma täies hiilguses ja arengus. Küll ma mainin ära, et ma ei mõtle siin üksnes elektroonilisi õppematerjale vaid veel üsna lapsekingades olevat tehisintellekti.
Niipalju kui olen aru saanud, siis tehisintellekt ei ole veel kaugeltki inimaju närvivõrgule võrdväärne vastane, ta on ka alles arengu alguses. Üldiselt aga minu teema raames on ta juba piisavalt arenenud, et teda masinõppena saaks indiviidi arengus kasutusele võtta. Võibolla praeguste globaalteemade taga ongi koolisüsteemi vaikne murdmine, et harjutada inimesi esialgu ajutiselt kodus õppima, siis järjest rohkem minema elektrooniliste vahendite kaudu ’koolis käimisele’, siit edasi aga juba masinõppe ja juhendava õppejõu koostöös kodus õppimisele ning lõpuks pole enam siia vahele ka õpetajat, kui inimest, vaja. Utoopia? Oh ei, juba täna oleks see minu hinnangul täiesti võimalik, aga ühtegi suurt muutust ei saa sisse lülitada päeva pealt - kõik peavad pisut harjuma. Mõned muudatused vahetuvad generatsioonidega, usun, et praegu kooli astuv põlvkond võib oma põhi-/keskkooli lõpus juba täielikult masin-õpetajate elektroonilise käe all oma teadmisi ammutada.
Masinõppe tehisintellekti teema on tegelikult üsna huvitav. Alustame sellest, et teatud vanuses lapsed lähevad lasteaeda nagu ikka, seal on kasvatajad kes nendega tegelevad, kes aitavad lastel tavatoimingutes ellu astuda ja tegelevad ka algtaseme õppega, nii nagu praegugi. Mingist hetkest aga saab lapsed suunata masinõppele, aga seda määrab juba lasteaiaõpetaja teatud kriteeriumide järgi millal see peaks toimuma. Sellist asja, et 20 last rühmas lõpetavad korraga, vaevalt enam on - nagu eespool mainisin, mõni areneb kiiremini, mõni aeglasemalt. Vanus ei ole siin enam mingi näitaja! Ja siit edasi arendab elu alustavat noort edasi masinõpe: tehisintellekt jälgib lapse saavutusi, edusamme ja eeldusi. Masin saab aru millise inimesega tegu on: reaal, humanitaar, või miks mitte veel peenemalt: programmeerija, maalikunstnik, ajaloolane, sõdur... Ja selleks hakataksegi seda inimest ette valmistama.
Üldiselt on sellises õppes muidugi palju tõsiseid probleeme mida meid juhtivatel inimestel on igati mugav ära kasutada. Oht on, et masin siiski allub kellelegi ja tema mõtte- ning käitumismustritele. Nii saab väga lihtsalt kasvatada endale kuulekaid ja ettekirjutatud vajadustega inimesi, õigemini mitte kasvatada, vaid suisa toota... Tavaõppesse saab pikkida ’vajalikku tõde,’ ettekirjutatud käitumisnorme ja soovitud mõttemalle. Olete mõelnud sellele, et miks meie armastame verivorste, aga mõnele teise riigi esindajale tekitab ainuüksi mõte verivorstist vastikustunnet? Meie oleme neid lapsest saati söönud, meie esivanemad on neid söönud ja me oleme üles kasvatatud sellises keskkonnas kus verivorst on tavaline toiduaine. Teise riigi esindaja ei ole sellises keskkonnas kasvanud ja tema jaoks on see vastik. Ehk siis, pea kõike on võimalik inimese arengus talle sisse programmeerida. On ju ka aatelisus ja igasugu eelistused, valikud siiski meie eelkäijate mõjutus meile. Tahate vastu vaielda? Ootan huviga kommentaare.
Kas me aga ka sellisesse aega jõuame, et teadmisi saaks otse inimajju laadida nagu mälupulgalt arvutisse? Ei olegi nii võimatu, kui praegusi tehnoloogiasuundi jälgida. Küll ma isiklikult loodan, et seda kunagi ei juhtu. Ma juba praegu näen, et inimkond on tehnoloogiast liiga palju sõltuv. Me oleme siiski veel looduse osad mitte omajad, me peaks elama kooskõlas meid ümbritseva floora ja faunaga, aga paistab, et elektri saabumisega meie ellu me järjest rohkem loodusest kaugeneme. Ja üldse, kas te olete mõelnud sellele, et mis saab siis kui kõikjalt elekter välja lülitada? Seda polegi nii raske teha, muuseas!
Ja lõpetuseks ma ei oskagi midagi öelda. Kui tehisintellekt saavutab inimese aju võimekuse või enamatki veel ja suudab end paljundada, on arvatavasti inimkonnal hukk. Aga ärge kartke, usutavasti me jõuame end ise varem ära hävitada, kell tiksub ja seda meie kahjuks. Siiski, olgem optimistlikud ja nautige õppimist! 