Vaatan telefonis kontakte, arvutis igasugu sõbraliste jms. Nii palju nimesid, nii palju kontakte kellega pole ammu suhelnud kuid keda ka ära kustutada ei taha. Kustutamise teema käib ka siit ilmast lahkunute kohta...
Kahju, et head SÕBRAD ja TUTTAVAD kõik kipuvad liiga kaugeks jääma, seda nii kilometraažilt kui ka igapäevaselt suhtluselt. Noh, teadke, et ma üsna tihti mõtlen TEIE KÕIGI peale (jah, just, sinu peale ka), aga jääb nagu midagi puudu, et astuda esimesena see samm, et kirjutada või helistada. Lihtsalt kohati tekib tunne, et me kõik oleme nii palju eluga edasi läinud, et otsene suhtlemine tundub juba enda pealesurumisena. Seega ma vabandan, et ei ole endast märku andnud või helistanud. Kahju on asja juures see, et ma ei tee seda võibolla enam kunagi, kui meie teed just uuesti ristuma ei hakka. Aga ärge siis pahandage, ma mõtlen teie peale, ja kontakt, kui see pole muutunud, on sisuliselt alles!