Eluvintsutuste kadalipp on nõelanud järgmise torke, torke mis on kui ajastutetagune meeldetuletus inimorganismi ja arstiteaduse imelisest kooslusest mis on minu elus varemgi kohtunud. Jah, ma käisin gastroskoopias ehk sondi neelamas ehk mõõka neelamas...
Paarikümne aasta eest, kui olid mingid maoprobleemid, siis sai sondi neelatud ~5 korda. Nüüdsed kõhuprobleemid viisid mind taaskord vasakule küljele voodile keset Maarjamõis haiglat... Lootsin, et kaasajal on neelatav toru pisutki peenem, aga ei olnud ta midagi. Kui paarikümne aasta tagused kogemused ses vallas olid üsnagi hämardunud, siis nüüdseks on nad taas kristallselged - ei midagi meeldivat, või kui, siis meeldiv oli ainult tulemus: haavandeid pole. Samas jõuti võtta ka kaks proovitükki, nende analüüsid saabuvad kahe nädala jooksul.
Protseduurist endast midagi rääkida polegi, peate ise kogema. Aga peatohter oli tore, silitas ja paitas aegajalt, kutsus üles rahunema, lõtvuma ja hingama. Oi kuidas oleks tahtnud vahepeal öelda, et kõik see pole lihtsalt võimalik, aga proovi sa rääkida kui sul voolik suukaudu maos ringi tiirutab... :P Tore oli peatohtri suhtlemine: ta oli aval, rahulik ja rääkis küll teietades, aga eesnimepidi. Ka see osa jättis üsna kustumatu mulje – keegi pole enne niimoodi suhelnud 
Tähendab, kui te veel sellist protseduuri pole kunagi proovinud, siis minge tehke ära. Selle mõne minuti jooksul saate teada kui tühised te siin maailmas tegelikult olete, et tegelikult pole üldse tähtis teie olemus või rahakoti suurus: siin olete kõik sama võrdsed kui taevaste väravate taga. Head tervist teile, lugejad!