Tartu – väike puust linn. Ilus. Aga nagu igal inimesel, nii on ka sel linnal oma väikesed saladused mida paljud ei teagi. Näiteks, kas teie teadsite, et Tartus on olnud koonduslaager teise ilmasõja ajal? Algselt oli see Näituse tänava näituseväljakul, hiljem Kuperjanov kasarmutes Kastani tänaval. Ka juutidele oli Ülenurmel 1943/44 koonduslaager...
Kuidas ma selleni jõudsin? Juba neist aeguist, mil ma Tartus hakkasin ülikoolis käima, teadsin, et Valga poolt tulles enne Tartut vasakut kätt on puude all mingi monument. Arvasin kogu aeg, et ju see mingi nõuka värk on. Kuu aja eest käisime ratastega väljasõidul ja siis sai seda monumenti ka külastatud. Nüüd siis olen teinud pisut uurimustööd, et millega tegu on, ja nii ma sellise nukra teemani jõudsingi. Nimelt on siis tegu asupaigaga, kus mõrvati koonduslaagrisse paisatud inimesi aastatel 1941-42.
Monumendi asukohta nimetatakse Jalaka liiniks. See on 1941 suvel tankitõrjeks kaevatud kraav praeguse halduse järgi Lemmatsi külas. Kraave kaevas ligi 6000 inimest ja see oli mitu kilomeetrit pikk. Tanke aga pole see kraav kunagi näinud. Selle otstarbeks sai hoopis massitapmiste haud. Kraavi servale toodi hukatavad ja lasti kohapeal maha ning aeti kraavidesse. Suurem osa kraavist jääb monumendist ida poole. Kas ja kui palju hukatuid praegu maapinnas veel olla võib, ei tea, sest hilisemalt on seda kohta mitmel korral lahti kaevatud. Täpsemalt saab sellest lugeda siin: https://tartu.postimees.ee/1891679/kui-palju-inimesi-tapsid-tartu-koonduslaagri-mahalaskjad-1941-1944
Monumendi juures on muru sees tahvel mis väidab, et seal hukati 12000 inimest. Viimaselt lingilt aga võib lugeda uurimisi dokumendiregistrites, et nii suur see number arvatavasti ei olnud. Ka tehakse ettepanek, et see maasolev kivi valeinfoga eemaldada. Kes aga selle väidetava valeinfo paigaldas? Nõukogude võim. Selle monumendiga püüti näidata, et fašism on kole asi ja et ka eestlased on olnud jõhkardid, kuna massihukkamiste taga olidki eestlastest mehed.
Kuna monumendil pole sellist loogilist ja sujuvat nimetust, siis võtab tema kohta info leidmine omajagu aega. Lõpuks leidsin ta üles ka kultuurimälestiste registrist. Ka seal nimetatakse seda laialivalguva nimetusega: ’terroriohvrite hukkamiskoht, endine Tartu tankitõrjekraav monumendiga’. Skulptoriks on olnud Elmar Rebane ja arhitektuurse osa on loonud Väino Tamm.
Olgu monumendi alatoon milline tahes, on tegu päris põneva monumendiga. Päris lahedad näod on kivist välja tahutud. Monumendi tagant leidsin ka ühe vedeleva inimese, arvatavasti polnud tegu 1941 aastal hukatuga vaid tänapäevasema nokastust välja puhkava isikuga. Ma teda torkima sinna ei läinud, ilm oli soe ja ta nägi üsna värske välja, lasin tal magada 
