Olen juba mitmeid aastaid fännanud DND albumeid ja niisama kaua olen soovinud käia ka nende kontserdil. Küll olid nad kunagi Genialistide klubis, küll isegi Tõrvas, siis eelmine aasta ühel festivalil – kuidagi ei mänginud välja, et üritusele jõuda. Nüüd, paar kuud tagasi, avastasin kuulutuse, et DND tuleb taaskord Genialistide klubisse. Nüüd tegin juba varajast teavitustööd ja plaani, et kontserdikülastus võimalikuks saaks. Sai.
Kontserdiõhtut alustasime Kaidoga, nagu ikka, jalutuskäiguga. Kolasime jõeäärsetel aladel, siis käisime klubist läbi ja ostsime enne üheksat igaks juhuks piletid ära ning kolasime pisut veel. Tegime ka kerge õhtusöögi Konsumi soojaletist alega ostetud kraamist 
Aga jõe ääres istudes hakkas ikka kole külm, tahtis sõrmed päris ära võtta. Nii suundusime klubi juurde tagasi.
Rahvast oli rohkem kui rubla eest ja ma küll arvasin, et see kaader kõik saali ära ei mahu Piletijärjekord trepikojas oli meeletult pikk ja ulatus kaugele õue uste taha. Pea sama pikad olid ka baarijärjekorrad. Igatahes vantsisime meie uhkelt trepist üles, ilma sabas seismiseta – piletite varajane ost tasus end igati ära
Ega läinudki kaua aega kui esinemist alustas Sõpruse Puiestee. Igas oma headuses tegi bänd oma etteaste ära. Kaido teadis rääkida, et eelmisel SP kontserdil oli heli nii mööda, et saalis oli raske olla, täna aga oli kõik paigas ja mõnus. Lisaks tuleb tunnistada, et rahvas mahtus kenasti saali ära ja oli isegi vähem inimesi kui poolteist aastat tagasi kui siin viimati käisin. Vähem rahvast tähendas ka rohkem õhku ja mugavamat äraolemist.
Kahe bändi vahel saime kokku Margarete ja Ergoga. Siit edasi püsisimegi kõik koos. Või noh, kordamööda käidi ikka ära ka, kurk ju kuivas.
DND tuli lavale ja olemine läks veel paremaks. Ma ei kujutanud ettegi, et tema lood kontserdil kõlavad veel kaasatõmbavamalt ja kõrvust tõstvamalt. Ma ei oska kostagi oma sisemaailma kohta, aga kõik mis tuli, pakkus igavikulist naudingut. See lihtsalt haaras kõik endasse ja ma olin ülirahul. Järgmist DND kontserti külastan kohe kindlasti ja siis ei jäta ma ka Kaja sellest maailmast välja. Ma julgen arvata, et isegi kui pole just lemmikmuusika, siis kontserdiolukorras on kõik teistmoodi: lihtsalt imeb sind endasse ja sa suisa lendad. Judinad käivad üle selja kui taaskord meenutada. Lisaks on laulusõnad lihtsad ja mitmekordses korduvuses, nii et enne kui arugi saad, juba laulad kaasa. Super!
Kui bänd ka lisalood lõpetas, lasti mõned lood lindi pealt. Ja ka see oli mõnus, me ei kiirustanudki ju kuhugi ja pealegi rahvamass oli ees: küll majast välja saamiseks, küll garderoobi pääsemiseks, küll bändiga piletilauas suhtlemiseks. Meie bändiga suhtlema ei jäänud, kui me oleks Kaidoga kahekesi olnud, siis mine tea.
Peojärgset aega kulutasime Zavoodis ja Krooksus käies, aga et keegi nagunii midagi ei soovinud, siis ideeliselt olid need vaid läbijalutused. Lõpuks läksimegi laiali. Mõnus oli!