Seda ei juhtu mitte tihti, et Mahlamüts ühe kuu jooksul saab kaks korda Rock & Roll'is käidud, lisaks veel see, et suisa kahel järjestikusel nädalavahetusel 
See aasta aga on talle (mulle) alanud just nii: eelmine nädalavahetus sai Vennaskonda nautimas käidud ja nüüd siis JMKE'd (Y)
Üldiselt oli nii, et suurem initsiatiiv JMKEd külastada tuli Viinaüraski poolt. Siis aga juhtus nii, et Viinaürask, olles kaks kuud pisiperetoimetustega hõivatud, ei saanud tulla. Õigemini, nagu Viinaürask ise ütles, et tulla ju võiks, aga kui ikka oled üleväsinud, siis ei tule nautimisest mitte midagi välja. Mahlamüts, olles selliseid eluperioode juba korduvalt läbinud, teadis millest jutt on ja ega peale ka käima ei hakanud.
Kodus on parasjagu kõik vaikseks jäänud kui Mahlamüts võtab pokaali veini ja selle poole tunniga hinge alla manab. Mahlamüts on nimelt sedasorti mees kellele alkoholitilk pigem head teeb, ta on siis rõõmsam, avalam, ja kindlasti ilusam, targem ning parem inimene Vähemalt ise ta arvab nii. Huvitaval kombel mõjus esimene pokaal sedavõrd, et teist enam võtta ei tahetudki. Nii igaks juhuks võeti pool ühekordse topsi täit veinikest tee peale kaasa ja liiguti läbi uduse linna ning vaikuse rokiklubi poole.
Kohalik miljöö võttis vastu tühja õuega. Sellist nalja näeb siin vaid kontserti välisel ajal. Täna aga on kontsert – huvitav et polegi punkarite hunnikut siin lõbusasti suitsetamas ja vägijooki tarbimas. Oli kuulda et bänd on laval, seega ehk siis on kõik sees. Ronisin trepist üles ja jätsin oma puutumata joogitopsi aknalauale – äkki läheb endal või kellelgi teisel seda vaja :P
Wunda-Ment oli juba laval. Väga head muusikat tegid, mulle päris meeldis. Trummihunnikuu taga on tuttav nägu: Raudpats (Marek). Ta on mulle, Mahlamütsile, tuttav juba pereleiva aegadest, oleme nii mõnedki peod koos pidada saanud. Võtan mõned kaadrid ja kiikan üldolukorra üle. Rahvast on siin hetkeseisuga viiekümne kanti, neist pooled saalis. Mingit tõsist kargamist lava ees ei ole, aga need kes saalis on, neil ikka jalg tatsub ja nägu särab 
Bändivaheajal vajub üks karvik kõlarite juures seina äärde ja vajub unne. Ei lähegi kaua kui turva ta minema tassib.
Rahva sees sai siis Marekiga pisut jutustatud, Margust tervitatud ja Andresega lobisetud. Viimast polnudki ammu näinud ja ta oli üllataval kohal üsna sirge jalaga
Nyrock City omas headuses palju rohkemat kui Wunda-Ment ei suutnud. Paar tüüpi üritasid küll bogo tekitada, aga kahekesi avara lavaesise peal sel asjal mõju pole Üldiselt see neid ei häirinud – pidu on ju ikka nii hea kui sa selle enda jaoks ise teed Küll sai kõik, nii lava kui lavaesine suurema hoo sisse siis kui laulma hakkas bändi üks algsemaid liikmeid Peeter Pask (mingitel põhjustel ta vist bändi praegusess koosseisu oodatud ei ole, vähemalt bändimeeste poolt – nii sain kunagi Viinaüraskist aru).
Tore seik ka. Poole esinemise peal tuleb tüüp lapilises ja viskab enda lava ette pikali maha, selili, käed jalad laiali. Isiklikult arvasin, et see oligi tal nii plaanitud. Läks mõnda aega mööda kui tuli turva, teda pisut seal sikutas ja siis üles tiris ning minema viis :P Üldiselt siis kahe esimese bändi jooksul said kaks meest linnaloa :P
Peale mõneaegset kohapeal tammumist ja kargamist sai Nyrock City omadega ühele poole. Taas paus, JMKE ooteaeg. Rahvast tuli järjest juurde. Mahlamütsi kurk kiskus kuivaks ja seega tuli tal mõte käia vaatamas mis maha jäetud veinitilgast on saanud. Läbi piletisaba trügiti trepikotta, ja seal topsike ikka veel ootas Polnud keegi ta vastu vahepeal huvi tundnud. Mahlamütsile see sobis, mõne lonksuga sai asi ära korraldatud ja tagasi saali purjetatud, diivanikaunistuseks helipuldi ette.
Esimesest pillikeelest kihas terve saal, nii Mahlamütski. Kõik laulud olid peas, hoog oli sees ja bogogi ei jäänud Mahlamütsi poolt unarusse. Nii mõnigi mees sai oma sinika, Mahlamüts jäi sel korral neist puutumata. Kuna möll oli hea, sai loomulikult ka mõni kaader klõpsitud, seda siis nii lava ees kui lava peal. Kogu kontsert käis läbi kõik luud ja liikmed, kõik meeled ja ihurakud – kaif! See oli see mille järgi Mahlamüts täna tuli ja kõike seda ta ka sai. Hääl oli välja lauldud, hing oli nööriga kaelas, pulss laes ja särk seljas kui peale paduvihma, aga olemine oli viis pluss – alanud aasta suurim emotsioon. Emotsioonid – Mahlamüts toitub nendest ja elatub, ilma nendeta lihtsalt kärbub (arvatavasti).
Peale Munni Monumendi, nagu kikka, on JMKE lõpetanud ja läheb loorberitele puhkama. Raudpats silkas saalis ringi, otsis Mahlamütsi üles ja vedas ka loorberitele. Pea kõik kolme esinenud bändi liikme olid siin, pluss mõned tegelinskid veel. Villu istus tugitoolis ja oli silmnähtavalt väsinud ja üsna apaatne asjade ümber mis tema maailma tungida tahtsid. Mahlamüts tegi mõned kaadrid, lobises rahvaga ja keeras siis minekule. Emotsioonid olid laes, laks oli käes, nüüd polnudki muud kui läbi linna valitseva paksu udu kodu jalutada, sinna, kust algab taas igapäevane elu koos oma argimurede ja pererõõmudega. Või oli see argirõõmude ja peremuredega või miskid teised kombinatsioonid? Ah, ükskõik, küll te aru saite
Mahlamüts tänab kõiki kolme bändi, tänab Raudpatsi loorberite eest ja tänab oma pere vaba õhtu eest (olgugi et pere magas rahulikult terve selle aja)