Kunagi on ikka esimene kord - millest iganes me räägime. Mina räägin kipsis käest. Iseenda käest. Trenn pidada terviseks olema, aga enamus traumasid põhjustab sportimine ja ega minu kipskäsi ka selle koha pealt erand ei ole :P
Mängime aegajalt poistega (MHG õpetajatega) spordisaalis jalgpalli. Palju meid ei ole, enamasti kuuekesi, paremal päeval kaheksakesi. Eelmise nädala kolmapäeval viimases mänguvoorus läksin hilinemisega palli peale, kuigi Martin varem jõudis, kehad käisid kokku ja... Mis juhtub kergema massiga kehaga kui ta põrkub suurema massiga kehaga? Novot, nii hakkas minu poole väga kiire hooga seina betoonpost liikuma. Ainus, mis teha jõudsin, oli käe ettepanek, siis nägin juba põrandat ja jõudsin mõelda, et peaasi, et kukkumine valus ei oleks. Kuidas pidi ma maha kukkusin, ei tea, aga püsti ajades tundus kõik OK olevat, välja arvatud käsi. Nimelt murdis kätt randmest nii palju, et ranne oli valus, kuigi sõrmed liikusid ja randmest ka käsi liikus.
Võtsin veidikeseks aja maha, et jälgida mis edasi käega toimub. Siis aga tundus, et saan mängida küll ja liitusin mänguga. Kui aga ainuüksi ühel rünnakul sain kolm korda mingi löögi või puudutuse vastu kätt, siis need löögid olid üsna valusad. Pealegi tekkis randme liigese koha peale paistetus ja verevalumgi. Nüüd oli kõik, mina jätsin mängu katki ja läksin pesema.
Käsi jäi järjest valusamaks ja riidessepanekul enam paremat kätt kasutada ei saanud - valus oli. Ka teised lõpetasid tänaseks trenni ja tulid alla, vaadati kätt ja soovitati siiski EMO'st läbi käia. Helistasin Kajale, kes juba voodisse oli jõudnud keerata, ja kutsusin ta järele 
EMO'sse saabus just neli hädalist, mina olin teine. Kraaditi, anti mask ja suunati edasi. Esimene tüüp oli väljamaalane, sellega oli mingi sekeldus ja mina muudkui ootasin. Arvan, et mingi 20 min ootasin. Siis võeti mind vastu ja suunati traumaosakonna ukse taha. Patsiente oli vähe, nii et 10 min hiljem sain sisse. Vaadati ja kombiti käsi üle ning saadeti röntgenisse. Ka seal läks kõik üsna kiirelt ja varsti olin trauma ukse taga tagasi.
Traumadega inimesi saabus juurde. Varsti oli minu kord. Pilditulemusel on vastuseks: luumurru kahtlus. No selge, pildid ei andnud siis head ülevaadet. Igatahes otsustati käsi kipsi panna.
Ja nii olin varsti järgmises ruumis kus kaks vanemat naisterahvast mu käele kipsi panid. Olid toredad tädid, naljatasid ja jutustasid palju
Ja siis asjad selga, kohustuslik pilt EMO ukse ees ja autosse - Kaja ootas mind terve aja väljas, sest sisse praegu kaaskondlasi ei lubata.
Esimene öö kipsis käega oli kummaline ja häiritud, aga õnneks käsi vähemalt ei valuta. Kõige valulikum on nimetissõrme ja pöidla liigutamine. Arvutihiirt kahjuks selle käega kasutada ei saa. Niisiis võtsin sinise lehe, lootuses, et tuleval nädalal äkki kannatab tööle minna.
Peale nädalavahetust on asjad veidi paranenud - kätt saab kasutada abistava elemendina. Paistetus on maha läinud, aga käe sees on kaks valulikku punkti - tõenäoliselt siis need kõige tõsisemalt viga saanud kohad. Eks näis, reede hommikul on kipsi mahavõtmise päev, usutavasti teevad uue pildi.
Aga et asi liiga ilus ei oleks, siis traumajärgsel päeval õnnestus vigastada vasaku käe nimetissõrme - korralik nahatükk on sõrme otsast lahti. Nii et trükkimine klaviatuuril on eriline piin
Aga tänaseks on asjad juba palju paremad, ja ma ütleks, et see kips on nüüd hoopis see element mis elada ei lase 
Aga no mine tea, võtavad kipsi homme maha, ehk teevad pildigi ja eks siis loodetavasti selgub mis edasi