Minu postkasti, maapealsesse postkasti, sadas eile kirjake mille peal suuret punaste tähtedega PEREKOND, võrdusmärk ja issi-emme kujutis kahe lapsega. Vaatasin seda eest ja tagant, ei osanud midagi arvata. Külgedel on rebimisservad, tegin selle siis lahti.
Sees on petitsioon. Jah, kuulsin paar päeva tagasi ka uudistest selle kohta, et mingid organisatsioonid (SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks) on vastu omasooliste abielude seadustamisele. See petitsioon on siis üks osa sellest. Korjatakse allkirju selleks, et homoseksuaalsed suhted EI saaks õiguslikku võrdsustamist perekonnaga. Üldises mastaabis pole mul selget seisukohta selles ja mul täiesti ükskõik kuidas inimesed elavad ja kellega elavad. Aga mõtlesin, et loen selle kirjakese teadvuse tõstmiseks läbi.
Tekstis on toodud välja mõned punktid, mis siis petitsiooni algatajatele ei meeldi. Lugesin need läbi ja ikkagi jäin ükskõikseks. Las räägitakse meie lastele homodest seksuaalkasvatuses ja las nad lapsendavad lapsi kui neil selleks soov ja võimalused on. Ma ei oska siin midagi kurja või halba näha, kuigi tekkisid mõned sisemised konfliktid. Üldjoontes on maailm nagunii peapeale keeratud. Homoabielude seadustamine on lihtsalt jälle üks samm poliitilise segaduse võitlustandril. Kõik on saanud alguse sõna- ja televabadusest, edasi riigipiiride avamisest ja liitude (EL) loomisest, inimesed rändavad, usud ja rassid segunevad, kõik ongi üks neetud koogel-moogel ja ega seda enam korda ei sea. Ja kas peakski seadma?
Mulle pigem ei meeldi kui odavam tööjõud kehvematest riikidest tuleb meie maale tööd ja elu üle võtma, mulle ei meeldi kui meie kultuurist väga erinevad rahvad tulevad siia ja loovad oma kogukondi ja lõpuks hakkavad siin õigusi nõudma jms. Tahate šokki saada – külastage Helsingi Idakeskust :P
Kokkuvõttena ma ei ütle, kas ma kirjutasin petitsioonile alla või mitte. Ei, ma ei häbene seda, üldsegi mitte, las lihtsalt mõni asi jääb ka minu teada, nö saladuseks 