Kaminat ja ahju kütte pannes kasutan süütematerjalina ajalehti ja siis ikka jääb silma üht-teist põnevat mida lugenud ei ole. Lugenud pole sellepärast, et tegemist pole mitte minu ajalehtedega vaid töö juurest toodutega 
Ühest 03.04.2011 ilmunud Postimehe vahelisast Fookus leidsin artikli Siirdeaja Lapsed. Teema on kirjutatud Raili Nugin'i doktoritöö kohta mis käsitles 70ndatel sündinud põlvkonda. Et mina jään täpselt selle kümnendiku keskele, siis pakkus teema huvi.
70ndatel sündinud, juhtlause järgi, jäid välja 60ndatel sündinud võitjate põlvkonnast ja jäid välja võimalustest mis olid 80ndatel sündinutel. Kahjuks ei oska ma selle koha pealt suurt sõna võtta, aga juhtlause kõlas kuidagi huvitavalt
70Ndatel sündinute põlvkonda nimetatakse artiklis „võileiva-põlvkonnaks.“ See oli siis selline ajastu, kus koos elas mitu põlvkonda. Perekonnad, kus olid vanavanemad kes vajasid taas hoolt ja lapsed, kes vajasid alles veel hoolt. Meil õnneks see nii keeruliselt ei käinud, Tõrva linn oma KEKiga oli suhteliselt uus ja enamus korterelamuid ehitatigi siia alles seitsmekümnendate teisest poolest alates.
Teemaks on ka selle ajastu inimeste tulevikuplaanid. Kui tänapäeval teab iga keskkooli lõpetaja, kelleks ta saada tahab, siis minu põlvkond oli selle koha pealt üsna kehvas seisus. Riigikord muutus ja lääs surus peale. Kõik muutus nii kiiresti ja peale tuli uusi asju ning töökohti mida nõuka ajal olemaski polnud. Tean täpselt seda aega. Ka mina ei teadnud mida õppima minna. Kõik sõbrad liikusid TÜ'sse, mina siis nende saba. Läksin õppima informaatikat, aga tõsiselt, ma ei teadnudki täpselt mida see sõna tähendas. Ega ma seda kaua õppinudki – kaks kuud, siis jooksin ära :P Edasi sai käidud sõjaväes ja siis, et mind elekter huvitas, läksin EPMÜ'sse õppima põllumajandusenergeetikat. Aga nagu ütlesin, elu muutus kiiresti. Selle erialaga polnud sisuliselt tööd, kui just elektriteemadel end edasi ei arendanud. Minu kutsumuseks sai lõpuks IT, ehk põhimõtteliselt informaatika, mida ma TÜ'sse aastate eest kogemata õppima olin läinud 
Ka sõjaväe teemat on põgusalt puudutatud. Minul oli sellega nii, et peale TÜ'd otsustasin omal soovil ära käia, kuna räägiti, et nagunii tuleb ära käia, kasvõi peale ülikooli. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et mehed sündinud aastatel 1975-76 ei pidanudki lõpuks tegevteenistusse üldse minema... Seega poleks justkui tasunud ise initsiatiivi üles näidata
Jah, ja täiskasvanuks saingi kiirete uuenduste ajal. Kas ma sellest kuidagi kehvem olen, ei tea, enamus võidud ja kaotused on vast ikka koduse kasvatusega kaasa saadud. Igatahes oli tore lugemine Siia lõppu oleks paslik panna teema mis on netiavarustes palju ringi keerelnud, aga mida on ikka ja tore uuesti lugeda.
Kas Sa oled sündinud enne 1980. aastat?
Kui “jah”, siis loe palun edasi!
Sa oled sündinud pärast 1980. aastat....
Tõmba uttu! Sa ei saa niikuinii sellest aru!
Jumala eest, kuidas on võimalik, et meie, kes me oleme sündinud 50/60/70-ndatel aastatel, oleme ikka veel elus?
Vastavalt teooriatele aastatest 2004-2005-2006 peaksime juba ammu surnud olema.
MIKS?
Me istusime autos ilma lasteistmeta, turvavööta ja õhkpadjata!
Meie voodi ja puust mänguasjad olid värvitud pliid ja kaadmiumi täis värvidega.
Trepi ülaosas ei olnud piiret, kes astus liiga kaugele, potsatas alla.
Kui sa oma voodis ärkasid, ei kuulnud sind keegi. Kui midagi juhtus, pidid sa kõigest kõrist karjuma, et vanemad sind kuuleksid.
Ohtlike ainetega pudeleid ja isegi kõikvõimalikke ravimipudeleid sai kergesti oma kahe käekese ja piiratud motoorikaga avada.
Uksed ja väravad käisid kergesti kinni ja kui sinu sõrmed sinna vahele jäid,siis said nad haiget.
Sa istusid jalgratta pakiraamil ja püüdsid sadulavedrudest kinni hoides seal püsida.
Kiivrit ei kantud ka sääreväristajaga sõites, rääkimata siis jalgrattast
Jalgrattal ei olnud käike ja kui kumm katki läks, õpetas isa varsti selgeks, kuidas seda ise lappida...võrriremont kaasa arvatud.
Vett jõime me kraanist ja mitte pudelist.
Küllap olid olemas nii värv- kui aroomiained. Nii punast, rohelist või kollast limonaadi nagu tol ajal, tänapäeval enam ei tehta.
Näts pandi õhtul öökapi nurgale ja järgmisel päeval rändas see lihtsalt uuesti suhu.
Koolis olid meil ainult ühesuurused nii toredalt ohtliku klapiga pingid.
Meie kingad olid alati juba venna, õe, või kellegi teise sugulase kantud. Ka sinu jalgratas oli kas liiga suur või liiga väike.
Varahommikul läksime kodust välja ja tagasi jõudsime alles siis, kui tänavavalgustus oli põlema hakanud. Vahepeal ei teadnud keegi, kus me olime ja mobiiltelefone meil ka ei olnud.
Metsas ega pargis ei olnud mänguväljakuid ega murjanite kogunemispaiku
Kui me tahtsime sõbrale külla minna, siis lihtsalt läksime. Polnud tarvis enne helistada ega kokku leppida. Ka täiskasvanuid ei olnud kaasas.
Me sõime küpsiseid ja rohke,ehtsa võiga võileibu aga me ei läinud paksuks.
Me jõime sõpradega ühest pudelist ja haigeks ei jäänud sellest keegi.
Meil ei olnud Playstationit, Nintendot, X-boxi, 64 telekanalit, videot, DVD-d, Surround soundi, oma telekat, arvutit ega internetti. Meil olid sõbrad!
Telekas algasid saated alles kell kuus õhtul. Siis tuli tund aega midagi lõbusat lastele ja häda sellele, kes söandas püsti tõusta ja teise kanali nuppu vajutada (nupud olid ainult aparaadi küljes).
Isa otsustas, mida ja kui kaua vaadatakse.
Me lõikasime endale näppu, murdsime luid, kukkusime hambaid välja ja mõnikord saime lisaks veel jalaga tagumikku.
Me võitlesime, peksime üksteist oimetuks ja ükski täiskasvanu ei teinud teist nägugi.
Keegi ei riputanud rahulippu aknale lehvima
Pedagoogiliselt korrektsed mänguasjad meisterdasime endale ise, tagusime kaikaga palle, ehitasime ratastega seebikaste ja märkasime alles mäest alla jõudes, et olime unustanud pidurid...
Me mängisime tänaval jalgpalli ja kaasa võis mängida ainult see, kes hästi mängida oskas; kes nii hästi ei osanud, pidi pealt vaatama ja õppima pettumusest üle saama.
Kooliski oli lolle lapsi. Nad tulid ja läksid siis kui teisedki ja õppisid samu asju. Mõnikord jäid nad istuma ja selle üle ei vaieldud, ka mitte lastevanemate koosolekul. Õpetajal oli alati õigus!
Lõunavõileivad tegime endale ise ja kui unustasime need teha, siis koolist ei saanud midagi osta! Kui leivakoorik sulle ei meeldinud, siis olid lihtsalt terve päeva natuke näljasem kui teised!
Kooli sõitsime jalgrattaga, täitsa üksi, talvel ka.
Kui ema sulle hüvastijätuks ukselt lehvitas, olid sa memmekas.
Kui sa pahandust tegid, olid vanemad miilitsaga ühel meelel. Nad tulid sulle järele aga ei ostnud sind välja. Meie tegudel olid tagajärjed ja nende eest ei saanud end peita.
Me olime vabad, mõnikord läks hästi mõnikord vedas viltu ja me vastutasime. Pidime õppima sellega toime tulema.
Meie põlvkonnast on tulnud palju inimesi, kes oskavad probleeme lahendada, uuenduslikult töötada ja selle nimel riskile välja minna – ning ei häbene tagajärgi.
Kas SINA kuulud ka nende hulka?
ÕNNITLEN!
ME OLIME KANGELASED!
Kas Sina oled sündinud pärast 1980. aastat? Sa oled ääretult visa, kui loed ikka veel edasi, mis?
Nüüd sa siis tead, memmekas, mis tähendab olla kangelane!