Zavoodi seina peal ilutses üks luuletus mida me Kaidoga mõlemad usinasti lugema hakkasime. Mina tegin pilti ka. Arvatavasti on see luuletus seal seinal juba sajandivanune (või tsipa vähem) ja kõik on seda juba lugenud 
Nüüd on siis aeg üle lugeda ja meelde tuletada.
Kriitikutele: Mitte et see luuletus nüüd mõni eriline teos oleks, aga ta on talletatud avalikku ruumi ja autoril on temaga kindlasti mingi oma side, kas kaine või pohmelliline - ka seda teab autor ise, mina olen vaid ülekandja:
must taust
valge täpp
see olen mina
maailm minu ümber
sünged mõtted ja pisarad
miks küll neid valan
kas poleks mitte aeg
minna, olla ja tunda
uus päev jõudnud kätte
nüüd mind piinab viha
valimatult jääte jalgu
raisk, laske elada
andes endast kõik
leides end august
kas tõesti kõik
oli seda väärt
-ragga