Inspireerituma Maale Elama FB lehekülje aegajalt tekkivatest samalaadsetest postitustest. Palun siis teema esimest poolt võtta läbi huumoriprisma ja teise poolega mitte minna väga mõtlikuks. Elu on ilus nii siin kui seal, igal asjal on kaks külge ja üks ei välista teist 
ELAN LINNAS, PÄRISELT! Jüri Raudmaa, Tartu
„Olen lihtsust ja korda armastav inimene, kuigi asjad pole kunagi lihtsad ja korra pidamine ei sõltu alati minust. Elan kesklinnas. Mulle meeldib päike ja värske õhk, kuigi majad päikest varjutavad ja tänava ääres elamine määrab ka õhu kvaliteedi. Olen linna südame lähedal - kõik üritused on mul kui peo peal, aga ma olen neist tüdinenud ja neid väga ei külasta. Mul on ühistransport paarisaja meetri kaugusel, aga olude sunnil käin ma enamuse liikumisi autoga. Mul on oma aianurk. Mulle meeldib loodus ja taimed, seega ma aias mõtlen millist põõsast ma maha võtan ning ei lase võililledel võimust võtta. Armastan loomi, seetõttu ei tapa ma ära ühtegi varest, kajakat või kassi kes mu aias patseerida tahavad, ma lihtsalt ajan nad ära. Inimesed annavad elule vürtsi. Inimesed mu ümber on säravad ja tublid, käivad uhketes riietes, sõidavad kallite autodega, aga ma ei tunne neid. Aias toimetades nii mõnigi mööduja naeratab, aga tegelikult nad ei hooli minust ja mina neist, kuigi vastu naeratan. Kaubandus. Mind ümbritseb palju kaubanduskeskusi kes kõik siristavad omasoodu ja kutsuvad mind kui mesilast õiele. Ja nii ma lendan oma taru ja nende lilleõite vahel...”
Nali naljaks. Duubel kaks.
ELAKSIN MAAL, PÄRISELT! Jüri Raudmaa, eelduste kohaselt Lõune-Eestis
„Võiks arvata, et olen õnnelik inimene, kuna mul on kõik kiviviske kaugusel ja oman sellega justkui rohkem võimalusi kui maal elavad inimesed. Tõsiselt või? Sõltub millise mätta otsast vaadata. Linnas mättaid eriti pole.
Sisemiselt mulle meeldib elu maal ja seda mitte ainult suvitusajal. Mulle meeldivad looduse hukkumise värvid, meeldib talve igav-igavikuline tühjus, meeldib kevade värskus tärkava loodusega, suvest rääkimata! Iga aastaaeg on kui muinasjutt, aga seda tuleb osata näha. Mina oskan, vähemalt ise arvan nii.
Mis mind linnas kinni hoiab, on töö ja lapsed. Maal pole piisavalt tasuvat tööd ja isetegevuseks pole mul piisavalt pealehakkamist. Lapsed vajavad kooliharidust ja suhtlust oma eakaaslastega, et mitte enesesse sulguda ja /või tõrjutuks saada. Maal on kahjuks noori vähe, raske leida mängukaaslasi. Mulle lihtsalt tundub, et väikeste lastega on nende endi jaoks targem elada linnas, kuigi täpselt ei tea, pole ju proovinud. Kardan selles osas lapsevanemana põruda, kuna pelgan maal elades, et ei suuda lastele piisavalt tulevikku orienteeritud elu pakkuda...
Aga siiski, hing ihkab maale, eemale pealsunnitusest, tühjast rapsimisest ja mõttetust kärast. Seega, ELAKSIN MAAL, ja sisimas ei ole seda plaani maha matnud. Eks aeg annab arutlust kumb enne maha maetakse 
Praegu maal elavatele inimestele: jätkake seda! Lõpuks maksab siiski see mis me oleme elus saavutanud oma hinges ja teadmistes. Maine vara, raha ja aupaiste jäävad siia maha, neid sinnapoole, kuhu me lõpuks edasi läheme, kaasa võtta ei saa.”
Kordan algust: Palun siis teema esimest poolt võtta läbi huumoriprisma ja teise poolega mitte minna väga mõtlikuks. Elu on ilus nii siin kui seal, igal asjal on kaks külge ja üks ei välista teist