Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Kuigi laupäevase päeva hommik polnud kummalegi just eriti säästev olnud: Müts käis palaval heinateol ja Ürask külastas Elva jooksuvõistlust, olid nad lubanud minna Tartu pungifestivali teist päeva nautima. Ja nii nad said linnatranspordis kokku, sõitsid sellega teise linna otsa, külastasid kaubaladu (siin nad said ka endale uued nimed) ja suundusid festivali alale Raadi mõisasse.
Mõlemal lapik värvli vahel ja üks tuju juba sees, astuvad nad piletilunastus-kaadervärgi ette kui Mahlamütsi kõnetraat taskus lulli lööma hakkab. Kõne on konkreetne ja lühike ja lööb korraks edasised plaanid kõikuma: ta on kõik koduvõtmed osanud enda kotti pista ja nendega siis linna teise otsa sõita. Jama! Üsna kiirelt kerkib plaan kasutada oranži tablooga tasulist neljarattalist teenust mis siis vajalikud võtmed ühest punktist teise transpordib. Ei läinudki palju aega kui saan ette sõitis, võtmed ja kaksteist raha võtsid ning tuhatnelja kodu poole vurasid.
Probleem lahendatud, hiiliti tagasi sinise putka juurde. Laiad naeratused näol vahetasid mehed kümneka punase käepaela vastu ja jalutati sinnapoole kust müra kuulda oli ja tuled vilkusid. Platsil külastati siinseid müügiletikesi ja otsisiti tuttavaid nägusid. Aeg muudkui läks, varsti oli laval juba teine müra.
Suuresti tuttavate abiga kaasa veetud kraam kahanes, kiiresti kahanes. Eks istmik oli istumisest juba hell ka, nii siis otsustati ühiselt jalutada kaubalattu tagasi. Trotsides üldist väsimust, kulges sinna minek üsna ladusalt. Tagasitee aga oli vaevalisem ja ega ei kiirustatud kah. Teel sõbruneti kahe samalaadsega ja oldi üldse heas tujus
Jällegi lapikud vöö vahel löödi kassamasina juures kulpi ja vajuti sisse. Vastu toodi parasjagu üks pisut üleväsinud karvane, aga kui Müts temast kahe kapi vahel pilti tegi, lõid vennal silmad korraks särama ka
Mitmes müra seal laval juba oli, ei teadnud vist mitte keegi. Igatahes tuli just lavale uus ja see tegi müra asemel pisut meloodilisemat ja kõrvale üsna hästi sobivat heli. Müts ja Ürask liitusid lavaesise kolleegiumiga. Seal loomulikult pikka jutuajamist ei olnud, anti nii kuidas torust tuli. „Väga hea punt on,“ tõdes Müts. Ürask aga ei üritanudki midagi öelda, kogu rõõm oli juba tema silmist näha Tegemist oli siis Totally Obnoxious nimelise kollektiiviga.
Ja siis saabus taaskord vaheaeg. Viinaüraskil läks kere heledaks ja nii ta lendas toidu järele. Mahlamüts aga süüa ei tahtnud, nosis hoopis praeleivakesi. Aeg aga sujus kuidagi liigagi kiiresti. Müts korjas kaamerasse rahva emotsioone, seda siis nii lava ees kui väljaspool lava-ala. Ka Villuga tehti tegemist, ja nagu tavaks saanud, siis Müts ja Ürask üritavad staariga teha koos pilti
Õhtu viimaseks astus lavale Velikije Luki. Pool kohalolnud rahvast kogunes lava ette. Väga suurt mürglit ei tekkinudki, paljud passisid kui kurvakuju rüütlid silmad suured lava poole, mitte aga Müts ja Ürask! Nemad lasid rahva sees trianglit kuniks päike looja sai. Ja kui nad bändi uuesti lavale tagasi plaksutasid, võtsid oma kaks asja ja hakkasid linna poole, ehk kodu poole tagasi jalutama. Müts tundis, et jalad on villis, aga pidas jalutuskäigu kenasti vastu.
Esmalt viis neid tee Emajõe äärde. Kuigi Müts teadis, et „ära lase purjus sõpra vette,“ teadis ta samahästi, et tema jõud Üraskist üle ei ole. Seega hoidis Müts sõbral lihtsalt silma peal ja oli valmis vajadusel sekkuma. Sekkumist ei vajatud
Teel linna poole, mööda suurt ja kena, aga üsna hämarat ja pimedat alleed pookis kahemehelise seltskonnaga kaasa ka kolmas mees. Olla tulnud samalt ürituselt mingi seltskonnaga ja ka ujuma, aga tema ujuda ei tahtvat.
Jänese silla juures on valge kõrge kaar ahvatlev, aga siililegi selge, et sealt üle ei jaluta. Mehepojad mõtlesid välja plaani, et ronivad siis lihtsalt kaare alguse juurde ja kolmandat tuttavat järele ei võta, et äkki saab tüübil siiber ja jalutab minema. Aga ei jalutanud ta ühti. See Kolmas jalutas kaasa ka Zavoodi kus mitte midagi ei toimunud, siis ka raeplatsi kus pidevalt midagi toimub. Aga Kolmas käis kaasas kui paha hais...
Ühtäkki tekkis Rüütli tänavale ei tea kust Villu. Ju siis Raadil oli kõik läbi ja mees tuli linnaga tutvuma. Et Müts ja Ürask temaga juba sinasõprust võtnud olid, aga Kolmas vist polnud, siis Kolmas lippas kahe hüppega oma viisteist meetrit Villu poole. See kerglane ja mõtlematu liigutus aga andis Mütsile ja Üraskile võimaluse Kolmandale üks-null ära teha ja kiireil sammuil liduti Undegroundi.
Kuigi Undegroundis leiti ka mõni tuttav molu, polnud meestel siit julgust mullivett küsida Nii siis jalutati Küüni tänavale tagasi ja leiti ka koht mullivee soetamiseks. Mehed tiksusid natukene aega linnas. Ilm oli äraütlemata soe ja elas rohkem kui päevasel ajal. Nii siirulisi kui viirulisi inimesi, vanu ja noori. Küüni tänava otsas pinkide peal istus kaks arvatavasti alla viieteistaastast tüdrukutirtsu. Need vaatasid naeratades Mütsile ja Üraskile otsa ning laususid: „Me tahaks juua...“ Ürask, kes oli oma elus nii mõndagi näinud, vaatas korra neid pika pilguga ja kostis: „Noh, eks siis jooge,“ ja jalutas edasi. Müts aga mõtles: „Kas peaks kuhugi teatama või miskit?“ Aga kümme meetrikest eemal neid teema enam ei huvitanud, igaüks peab omad vitsad kunagi kätte saama...
Meestel sai vesi otsa ja kõht kippus ka heledaks. Nii külastati Poe tänava otsas Fastersit. Siinne mikrokliima aga oli kõle ja nõme. Ja nende pelmeenid ei olnud ühestki otsast head, ainus mis kõlbas, oli mullivesi... Ja nii nad siis istusid pargipingil, mälusid oma nõmedaid pelmeene ja vaatasid-kuulasid kuidas Mütsi naabripoiss kõrvalpingi neidudele mett üsna tulutult moka peale määris.
Kui videvik juba kumama kippus, otsustati ühiselt kodudesse ära minna. Riia mäest tatsati üles ja sealse kütusetankla juures mindi laiali, siiani punk kõrvus.
Kõike, mis Mahlamütsi objektiivi ette jäi, saab näha SEALT.