Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Ja ongi käes viimane päev mil Mairo veel Peres töötab\töötas. Ma ei oska teile anda edasi emotsiooni mida ma tunnen, igatahes see ängistab ja ei ole hea. Olime ju siiski partnerid neli ja pool aastat millest kolm veetsime ühes toas istudes jagades probleeme ja otsides neile lahendusi. Meist said SÕBRAD, eraelus me küll eriti ühiseid koosviibimisi ei teinud aga töö juures polnud me lihtsalt töökaaslased vaid sõbrad selle sõna õiges tähenduses.
Loodan et kunagi saame kuskil jälle koos töövankrit lükata ja anda endast parima meie vastutusalal. Mairo oli mu parim paarimees, küll esimene paarimees üldse, aga parimat paarimeest ma ei oskagi endale ette kujutada. Ma ei mäleta ühtegi hetke kus me oleks üksteise peale olnud vihased või kadedad või pidanud üksteist milleski süüdistama.
Nüüd siis olen oma ruumis üksi, pole kellegagi koos probleemidele vastuseid leida ja suhelda kasvõi isikliku elu keerdkäikudest. Näis kaua see harjumist võtab, õnneks on meil kontoris veel palju toredaid töökaaslasi kes ehk aitavad leevendada üleminekut. Minu jaoks on see elus üks üsna suur pöördepunkt, näis kui palju just MINA sellest muutun.
Mairole aga soovin õnne ja edu nii tööalaselt kui pereinimese seisukohast vaadatuna. Öeldakse et elu poleks elamist väärt kui kõik liiga kergelt kätte tuleb aga lisaks et ta pole ka siis elamist väärt kui kõige poole mille poole püüelda soovid läbi suurte raskuste tuleb (kui üldse tuleb).