Esmaspäev. Öö oli kohutav, iga poole tunni tagant ärkas palavikus laps üles. Kell kaks kraadisin ja siis sain tulemuseks 37,6. Igatahes peale kraadimist magati kuidagi paremini ja vastu hommikut siis ei segatud enam kohe üldse.
Täna jäin lapsega kodu. Lõuna paiku käisime arsti juures. Kuulati ja vaadati laps üle ning saadeti kolmandale korrusele verd andma. Laps ei aimanud midagi kuniks tuppa astusime. Suurem kära tuli siis, kui arstitädi kätt kinni hoidis ja sutsaka ära tegi. Siit edasi enam midagi valusat ju ei tehtud, aga laps karjus ikka edasi... Arst üritas teda meelitada kommide ja mänguasjadega, aga see ei õnnestunud 
Siis arst seletas, et vaata kuidas veri torukesse läheb, nagu rong sõidab. Selle peale jäi laps vait ja üritas aknast välja näha, et kus see rong siis sõidab 
See oli ka helgeim hetk, mis näitas, et valus ju tegelikult pole, on lihtsalt vastusõdimine kisa näol :P
Et laps haigena veel vähem sööb kui muidu, siis käisime mäkist läbi friikartulite järel ja see oli hea mõte. Neid vähemalt natukenegi söödi. Ja siis magama. Huvitav, et raske öö järel mul endal und polnudki.
Kui laps ärkas, saabus ka Lille. Tema on meil järgmistel päevadel lapsehoidjaks. Küll kogenematu veel, aga eks ta õpib, ja ma ei kahtlegi, et ta hakkama ei saaks.
Tööaja lõppedes käisime emmel pereleiva juures järel ja siis Maximas söögi järel. Ka aias oleme natukene, et laps värskemat õhku ka saaks Üldiselt tal täna päeval palavikku ei täheldanud, aga hoiame silma peal kuna ta köhib koledasti.
Teisipäev. Oli taas raske öö, kuigi Kaja oli lapsega teises toas. Öist nututamist oli korduvalt kuulda ka tagatuppa. Hommikul pidime lapse üles ajama, et saada kätte hommikune piss pissiprooviks ja peale seda ta enam magama ei jäänudki. Ajasime ka Lille üles ja ise läksime polikliiniku kaudu tööle.
Lille oli lapsega kahekesi kuni kaheni, täna oli Kajal lühem tööpäev ja seega sai ta siis lapsehoidmise enda peale üle võtta.
Kaja tuli mulle töö juurde järele ja nii käisime kõik koos Lõunakeskuses keha kinnitamas. Laps loomulikult ei söönud midagi, temal kerkis päeval pisike palavik, see näitab, et mingi haiguse vimm on ikka veel sees. Õhtuks oli see 37,5.
Peale Lõunakat sõitsime pisut ringi. Linna kohale saabus suur vihmapilv ja käisime seda linna taga nautimas Loodus ja tema vaatemängud on ilusad.
Enne kui ma lapsega ette tuppa magama jään, vaatame Eesti - Kõrgõzstani jalgpallikohtumist. Kuigi meie omad olid vastastest üle, jäi mängu lõppskoor viiki... Kahjuks ei saa sellega rahul olla.
Lahedad optilised illusioonid Youtubes.
Kolmapäev. Lapsega sai magatud küll, tänane öö polnud enam nii raske kui eelmised. Kui meie Kajaga lahkusime, siis Kadi ja Lille veel magasid
Pool kaks tuli kodu sõita. Esiteks sellepärast, et Lille ei saanud Kadit unele ja teiseks sellepärast, et Lillel oli kolmest ujumistrenn. Kui töö juurde seinale panin kirja, et naasen 15:30, siis tegelikkus läks hoopis millekski muuks :P Kaja jõudis poole viieks kodu ja siis mina läksin tööle tagasi. Mõned asjad vajasid lõpetust, seega olin pea kaks tundi.
Täna sadas taas vihmakest, mulle meeldib!
Neljapäev. Kõik magasid täna seal kus peaksid magama, ehk siis lapse haigusperiood on nüüdseks läbi. Öösel laps midagi läbi une halas ja seletas, aga sekkumist ei vajanud. Samas aga üles ärkas ta ise, paraja nutulauluga.
Kaja läheb hommikul tööle, mina jään veel kodu – perearst lubas läbi käia. Tal jäi natuke kripeldama, et proovid midagi ei näidanud, aga päeva peale palavik korraks ikkagi üles tulema kippus. Arst kuulas-vaatas lapse üle ja jäi rahule, aga tahab homme ikka veel kliinikus ka üle vaadata.
Ja kui issi ka tööle minema hakkas, puhkes lapsuke nutma. Ei tea kuidas tal meel nii härdaks läks, aga äkki oli issivajadus ületamatult suur Enne lõunat helistas Lille Kajale ja ka siis Kadi telefonis kurtis, et tuju on paha ja emmet tahaks
Et terve nädal on juba pereelu tööd hakkinud, siis pole ka tänane päev mitte mingi erand. Kahest tõttasin kodu tagasi, kuna lapsehoidjaks olnud Lille pidi ära käima ja lapsel ju uneaeg. Kui Kadi ärkas, võtsin ta pereleiba kaasa, viisin emme juurde ja ise asusin omade asjade juurde tagasi.
Õhtul sõitsime kodust läbi, võtsime tagasi jõudnud Lille peale, Siriusest ostsime õhtusöögi ja sõitsime Tammekale staadioni äärde tamme alla sööma.
Staadionil oli taaskord mingi kergejõustiku võistlused. Võistlejaid oli vähe, pealtvaatajaid ka. Mõned naiste jooksud üldse ei toimunud kuna võistlejaid polnud ja mõnes jooksus jooksis vaid kaks naist... Minul kaoks küll stiimul sporti teha ära :P
Õhtul kutsus Kaido mind Emajõe äärde ujuma. Hüppasingi ratta selga ja käisime ära, päris mõnus.
Reede. Öö oli OK. Laps ärkas ise, mina jõin laua taga kohvi kui tagatoa üks uksepool kümme senti avanes, siis oli paus, siis avanes teine ukse pool samapalju. Vaikus. Siis nägin, et ukse taga oli mingi liikumine ja kuulsin kuidas laps voodisse hüppas. Selge – ärkvel, läksin asja uurima
Hommikul saabus ema, temast sai tänane lapsehoidja kuna Lillel on kindlasti juba villand ja lapse jaoks oleks keegi vaheldus vajalik
Kaja pidi lapsega hommikul arstil käima, aga et minu nädal on niigi üsna hakitud, siis mina läksin tööle. Kaja andis bussipileti, et mine. Jalutasin bussipeatusesse ära ja siis jäin mõtlema, et miks bussiga, mul ju ratas ka olemas Ja et bussi veel ei tulnud, siis jalutasingi kodu tagasi, tõstsin asjad kohvrist seljakotti ja ratastasin tööle.
Täna lapsel vereproovi ei võetudki, kuigi algselt see plaanis oli. Seega Kaja, ja laps ka muidugi, pääsesid ilma hingetraumadeta.
Õhtul läks Lille kodu ja teised suundusid Lõunakeskusesse. Mina aga läksin Tammekale Tammeka ja Infoneti mängu vaatama. Vihma sadas nii minekul, olekul kui tagasi tulekul, enne ja hiljem enam ei sadanud. Seega justkui ära neetud. Täna oli Tammekal Meistriliigas kolmesajas mäng ja läbi aegade on meil saadud 299 punkti, lootsime sellegi vähemalt 300 peale saada. Aga, juba esimesel poolajal löödi meile värav, teisel poolajal saime punase kaarti ja siis löödi veel kaks väravat. Seega, taaskord – justkui ära neetud :P
Igatahes vaatasin ma staadionil ainult esimese poolaja ja võtsin osa poolajal staadionile moodustatud inimnumbrist. Siis aga kodu, ema peale ja Tõrva poole ajama.
Rõngus tegime peatuse ja siis andsin emale valid, kas üle Pikasilla või üle Jõgeveste. Ema valis Jõgeveste, aga ringiga läbi Puka. Pukas tvaatasime niisama, kõigepealt seal kus ema sündinud ja neli aastat elanud on, siis vaatasime ka uuemat Puka osa. Me ei teadnudki, et Puka tegelikult nii laial alal asub. Ja siis lõi mulle pähe, et igas asulas on ju ka kirik, aga kus Puka oma on? Võtsime kaarti ja avastasime, et teiselpool raudteed, käisime ja külastasime ka seda.
Tõrva jõudsime üheteistkümne paiku. Vahtisime telet ja ajasime juttu, kümme minutit enne laupäeva keerasime põhku.
Laupäev. Hommikul sõidame emaga surnuaeda. Inspekteerime olukorra ja sõidame alla linna istutuslilli ostma. Linnas aga, nii kui auto parkisin, leidsin onu Hannese. Ema suundus turule ja meie jäime juttu ajama. Ja siis kargas nurga tagant ka vanaema rulaatoriga välja, üllatas meid kõiki Ja lõpuks oligi justkui suguvõsa kokkutulek.
Ja siis tagasi surnuaeda. Vanade haual kibuvits turritas igast võimalikust kohast. Ei jäänud muud üle kui tuli kogu plats ümber kaevata. Ema samal ajal lippas teiste platside peale. Kokku kaevasime-istutasime-kastsime üle kahe tunni. Toss oli väljas, sõitsime seepeale kodu pelmeene sööma ja puhkama.
Vanaema juurde sõitsime enne Lõvele minekut. Vanaema oli pisut pahane, et miks me teda maale kaasa ei võtnud, aga siis seletasime, et me polegi veel sinna jõudnud Võtsime tema ka kaas aja sõitsime maale.
Maal on ilus, päikeseline ja roheline. Hein küll on üle mõistuse pikaks kasvanud, aga no kui keegi seal ei ela, siis pole ju vahet. Rohisime peenraid ja siis algas kastmisfaas. Samal ajal saabusid ka Schütz'id, tulid heina niitma. Ja siis avastasin, et pump ei löö, oi kuis sai majandatud, lõppes asi pumba vahetusega. Pisikeste tagasilöökidega saime vee kätte.
Tõrva sõitsime üle Talnamõisa,. Lihtsalt vanade aegade mälestuseks, tean, et vanaemale meeldib, on ta ju sealt pärit Tõrvas olles olin valmis juba Tartu sõitma, kui ema avastas, et on maalt valed kingad jalga jätnud. Ega siis midagi, käisime taaskord maal. Ja siis, Tartusse, oma kodu 
Pühapäev. Täna läheme Vudilasse ühe sügisemme teise lapse üheaasta sünnipäevale. Mina neid inimesi eriti ei tunne, Kaja teab neid. Igatahes on kutsutud ka teisi sügisemmesid oma peredega keda ma ka tunnen. Kohale jõuame enne kümmet, kutsutud ollakse aga kümneks. Isegi sünnipäevalisi pole veel kohal Teeme aega parajaks kuni sünnipäevalised saabuvad, siis saame käepaelad ja käime siinset maailma uudistamas.
Koht tundub tore ja asjalik, tuleks kunagi veel tulla, siis kui on ka nii soe, et lapsega ujuda saaks. Sünnipäeva korraldajate poolt on ka suupisted, isegi Kadi sööb üht-teist. Siis aga elatakse enamus ajast batuutidel. Suured täispuhutavad batuudimajad meie lapsele ei meeldi – kardab lihtsalt. Aeg läheb kiirelt ja varsti on laste lõunaune aeg käes. Sööme kringlikese ära ja asumegi tagasiteele.
Kadi on üsna väsinud, seega otsustame, et jäägu autos magama ja teeme tagasitee lihtsalt vähe suurema ringiga. Nii sõidame Luuale, sealt Palamusele ja siis tagasiteele. Sõidame rahulikult, vaatame ilma ja maid. Vahepeal kostitatakse meid suure paduvihmaga, mis trummeldab päris kõvasti vastu klaasi, aga laps magab rahulikult. Tartusse jõuame peale vihma.
Algatuseks vedeleme kodus. Mina olen kõhuli teleka ees ja Kadi ronib mõnusasti seljas. Ronib senikaua kui äkki hüppab mulle pepuli selja peale. Assakurrat kus mul käis raksakaid üle terve selja! Korraks käis juba mõte läbi, et nüüd on JOKK. Õnneks aga suurt vigastusi ei tuvastanud...
Käime ostutuuril Maximas ja Rebase Rimis. Kaja ostles, mina olin lapsehoidja Nagu ikka :P Pärast korjasime Inna poisiga peale ja sõitsime Filosoofi. Peale vihma on kõikjal porilombid, lastel kummiriided seljas, lubasime neil siis lompides möllata. Siis selgus aga, et aias on vesi hoopis ära imbunud Lastel pettumus suur... Aga õnneks parklas asfaldil oli vett küllaga, nii me siis sulistasime nendega seal.
Hiljem saabus ema Tõrvast, Reijol vaja kolmeks päevaks lapsehoidjat. Kuni ma nad Tolstoisse viisin, läksid Kaja ja Kadi vanni.
Üks tore väljalõige Mihhail Lotmani artiklistl: "Nüüd aga väljareklaamitud ufodest. Pean kohe tunnistama, et ma ufodesse ei usu. Ja põhjus on väga lihtne: olen ise näinud." Vot nii.
