Esmaspäev. Ülemus soovib teada kuna ma puhkan. Mnjaa, omaette teadus kohe. Ise ka ei tea kuna tahaks, otseseid plaane ju pole. Panin siis paika mõned daatumid, näis, kas sai ka hää...
Päev oli pimedam kui hommik ja palju külmem ka. Hommik tervitas päikese ja 15 kraadiga, päeval sadas ja temp oli kõigest 10. Brrr.
Nüüd on see siis tehtud – Hansapanga Tervisejooksul käidud. Täna oli juba teine etapp, oleks pidanud ära jätma, ei mõjunud hästi. Ilm oli küll tuuline ja sadama kippus aga inimesi oli omajagu ja meie käisime oma osa sajaprotsendiliselt läbi. Oli ka selliseid kes enne lõppu ümber keerasid! Lõpus aga regamist polnud, seega jäi neil märk maha nagu oleks kogu raja läbi käinud, cheeterid sellised.
Soovitan kõigil vaadata filmi Juno. Üsna armas lugu ja peanäitleja Ellen Page väga hästi mängitud osa. Komöödia ja actioni armastajatel võib igav hakata, romantikaarmastajatele peaks hästi minema. Heliriba filmis väga meeldis. Lennukina plaadilaenutusse, hea kaup ei püsi kaua 
Assamait, kuskile on koid sisse löönud. Äkki ma ise koitan juba? Lendavad siin igast tiivulised.
Kes mind täna õhtul taga rääkis? Tunnistagu! Teie pärast luksusin terve pool tundi, hirmus lugu.
Teisipäev. Kell 15 oli väljasõit Tamme staadionilt Tallinnasse Flora ja MT karikamängu finaalile. Rahvast oli seegi kord sama palju kui poolfinaali ajal ja näodki olid enamuses samad.
Kui staadionile jõudsime, üllatas et inimesi ei lastud istuma tribüünidele mille vastu oleks olnud telekaamerad, vaid rahvas pandi istuma kaamerate eest peitu. Kui mäng juba käis, siis lasti ka sinnapoole istuma, ei saa aru miks selline jama. Teiseks oli kohal kohutav mass turvamehi. Paistis et oodati ebasõbralikku mängu ja kardeti läbi selle pealtvaatajate vaenu (näiteks kohtuniku suunas oleks see isegi võimalik olnud).
Räägime siis ka mängust, kuigi tahaks televersiooni enne näha. Niisiis, esimesel minutil saime juba kaotusseisu, kaitse eksis. Aga polnud midagi hullu veel. Siis aga mängu edenedes hakkas tunda andma kohtuniku tegelik pale – sajaprotsendiline poolehoid Florale. See oli nii kohutavalt läbinähtav et tekkis täielik lootusetuse tunne. Viimane pauk oli kui meie löödud väravat ei loetud. Terve mängu jooksul saime hunniku kaarte ja vastastele anti penalti võimalus mängu lukorrast. Kui meie väravavahile jõhkralt sisse sõideti, ei antud vastasele isegi mitte kaarti. Teise poolaja keskel aga oli liiga ilmne vastaste väravavahi viga millest ei saanud kohtunik mööda vaadata ja andis meile penalti ja vastaste väravavahile punase kaarti. See meie ainsaks väravaks jäigi. Poisid mängisid muidu väga hästi, lihtsalt kohtunik keeras kõik metsa. Kui nüüd suured isad, Pohlak nende seas, vaatavad selle mängu pilti siis millised järeldused te kohtuniku kohta teeksite? Või ongi ta „oma mees“ ja nii asjad käivadki? Siis pole mingi ime et rahvas mänge vaatama ei tule kuna keegi ei taha näha ebaõiglust ja kohtuniku omavoli. Mäng lõppes meie kaotusega 1:3.
Peale mängu võtsime meeskonna bussi juures vastu, valasime nad šampusega üle. Olid nemadki kohtuniku töös pettunud. Tagasiteel ei viitsinud sotsiaalne olla, panin kõrvaklapid pähe ja uimasin niisama. Pildid SIIN.
Kolmapäev. Rahulik päev nii tööl kui kodus. Kodus võtsin kätte ja tegin kaks arvutit korda mis juba niigi liiga pikalt olid minu kätte jäänud. Selle kõrvalt jäi aega ka filme vaadata. Seekord teen reklaami kahele filmile:
Cloverfield. Tempokas ja põnev, ideeliselt õudukas kuigi midagi jubedust tekitavat nagu pole. Kusjuures film on üles võetud ühe kaameraga ja läbi selle on kogu filmi teema ja olustik väga hästi edasi antud.
My Blueberry Nights. Inimsuhted. Üksteise kaotamine, unustamise periood ja uue leidmine. Armastus teeb haiget, olgu see siis noorte vaheline, keskealiste vaheline või vanemate ja nende laste vaheline. Kes kuidas unustab, üritab unustada või kas üldse unustab valu. Hästi tehtud film.
Neljapäev. Teate kui suured on juba kaskede lehed?
Reede. Vahtrad on end täies mahus laiali harutanud ja üldse on loodus läbinisti roheline.
Täna käisime töökaaslastega sekretäri Monika juures külas. Pidime töö juures kokku saama. Läksin siis number neljale Lootuse peatusesse kui sinnasamasse sõitis kaks tuletõrjet, üks veepütt, kiirabi ja päästeameti auto. Põles midagi majas mis asub Filosoofi taga miskis põiktänavas. Tuld just näha ei olnud aga suitses uhkelt.
Pereleiva juurest sõitsime kambaga Aasa elamurajooni. Majakuubid keset põldu. Väga kõleda tunde jättis mulle – puid ei ole, aedu ei ole, põõsaid ka... Õhtu oli päikeseline ja iga maja juures grilliti, külaelu. Kunagi, kümne aasta pärast on ehk asi juba parem, kuigi mine tea, iga teine maja on müügis.
Õhtu ise sujus kuidagi rahulikult ja uimaselt. Midagi erilist nagu ei teinudki, rahvas oli kuidagi apaatne ja liiga rahulik. Samas nagu midagi hullu ka ei olnud, tegime grilli, jõime veini, telekast jooksis musavideo kanal. Siis hakkas aga rahvas vaikselt ära minema, lõpuks tellisime endile takso ja tulime tulema, kõik kodudesse laiali. Pildid SIIN.
Päeva nostalgiaminut oli kui õhtul kokkusaamispunkti sõites bussi aknast nägin poisikesi kes mängupüstolitega üksteist taga ajades sõda mängisid, sellist asja pole nagu ammu kohanud.
Laupäev. Käisin juuksuris. Väga ära nuditi 
Aga noh, need karvad mis mul peas veel kasvavad kasvavad suht kiiresti, nii et kannatame ära. Muuseas, sirelid on õide puhkenud.
Kella neljaks koondusid aga kutsutud külalised Õnnepaleesse Tiigi tänaval. Madis jättis hüvasti poissmehe eluga. Oli ilus. Nii ilus et mõlemad vaagusid pisarate vahel, Madis lõpuks ikka murdus, meeste värk 
Suur summ korbikaaslasi sadas uksest sisse ja just siis Madis murdus, ju läks väga hinge, lahe. Peale registreerimist sõitsime Luunja poole, tee peal tehti ka üks, õigemini kaks pulmaväravat, esimene oli planeeritud, teine tuli loovalt kohalikult majaomanikult mida enamus aru ei saanudki vist mis toimub kuna kõik olid autodesse tagasi jõudnud.
Luunjas olid kõigile ette nähtud kohad, jagati kätte ülesanded, tehti mõni mäng, mängisid klavermeister, Popsid ja M Vaher paar lugu. Sai korralikult tantsida, loomulikult avavalss mida ma kaua pruutpaaril üksi tantsida ei lasknud vaid läksime mu õhtu kaaslase Kristeliga neile appi Siinkohal igasugused tänud Kristelile! Peaks ikka hakkama tantsimisega uuesti ja süvendatumalt tegelema, lahe on!
Kell üks öösel tuli buss esimese ringi rahva järele. Selleks ajaks aga Popsid lõpetasid ja rahvas oli juba poolenisti laiali ning tulime ka meie, kultuuriklubi seltskond, ära. Lõppkokkuvõttes oli tore üritus, ilma tantsuta aga oleks vist kolmandik kui mitte pool puudu jäänud 
Pildirida SIIN.
Kas teadsite, et samal päeval abiellus ka Elizabeth II vanim lapselaps, nii et saime ka mõne prominendi samale päevale Ema-lehma-lellepoeg...
Pühapäev. Külastasime Killuga Eedenit, kohtusime täiesti juhuslikult seal ka Innaga. Kui juba sinnakanti mindud sai, külastasime ka Annelinna Keskust. Ostsin sealt endale suisa kaks komplekti voodipesu (nii harva kui sellisesse poodi minna, tuli ju siis ikka täiega seda võimalust kasutada) ja lisaks, mis me siin ikka koonerdame, sulepadja Novot, korralik väljaminek, aga plaanitud väljaminek, sünnipäevaks kingiti selle tarbeks raha, ma isegi kaua juba looderdanud selle koha pealt.