Kontserdi päev. Paar tundi varem läheme Kaidoga liikvele. Et vaba õhtu ja see ka vastu nädalavahetust, siis võib endale pisut vägijooki lubada. Lembitu Konsumis läheb meil pikalt aega. Esialgu vaidleme margi osas mida tarbida. Valikuteks vein, jääger ja pipraviin. Veiniavajat pole kaasas ja mitut pudelit (ühest jääb ju väheks) kaasas vedada on piin. Jääger tundub hetkel kuidagi mõttetult magus ja imal, pole just hetkel seda soolikat mis seda seedida tahaks. Pipraviin pole just mu lemmikuid, aga ta pole vähemalt magus ja teda pole vaja kahele palju kaasa vedada 
Seega otsustame pipraviina kasuks, valikuid on kolm, korda eri mahud. Poolesest on palju, arvan mina, Kaido aga vastupidi. Lõppeks siis võtame poolese pipraka, lisaks coca.
Ja nüüd tekkis küsimus, kas meil topsi ka vaja on. Nimelt tollest pudelist pole hää juua, tal miski plastikjulla seal ees. Kaido uurib apteegist ja sealt pakutakse talle uriinitopsi Tops topsiks, aga et ta selliseks lolliks asjaks on mõeldud, siis minul on miski sisemine tõrge ja see tops jääb ostmata Aga avastame kohviautomaadi, võtamegi ühe kohvi, ja sellega topsi probleem laheneb.
Algne plaan oli aega parajaks teha Toomemäel. Kell aga muudkui läks ja Toomemägi jäi siit üsna kaugele. Võtame suuna raudteejaama ja sealt edasi läbi pargi teeme mingi umbmäärase ringi Tähtvere peal. Võiks öelda, et üsna sihitu ajatäitmine 
Miski üheksa paiku jõudsime Rockiklubi juurde. Siin aga kontsert veel ei käinud, pakuti et tunni pärast tuleb esimene soojendaja peale. Et meile niisama tubases keskkonnas istumine just meeltmööda ei olnud, läksime Feenoksisse cocat juurde tooma. Naasime kontserdi paika, aga ikka vaikus. Pipraviin oli selle ajaga hakanud otsasaamise märke välja näitama. Ega muud üle jäänud, kui tuli leida lisa. Olgem ausad, mina küll rohkem ei tahtnud, aga sõbra eest peab ju hoolitsema Kõmpisime Tiigi poodi.
Tiigi poe ees sõitis meist mööda öise rattasõidu rahvas, mida pidi eeldatavasti olema 500 ja keda oletatavasti oli rohkem. Elasime neile siis pisut kaasa. Õigemini mina elasin, Kaido kobis poodi süüa ja juua tooma. Ühel vennal läks siinsamas kumm katki, tuli seda siis meie juurde parandama. Vennal oli kõik kaasas, justnagu kummi katki minek oleks ette planeeritud olnud „Ma olen Tallinnast, selleks on kõik vajalik kaasas,“ sõnas ta ise
Tegime taas ringi kontserdile. Joogikraami peitsime eemale puu otsa. Esimene soojendaja oli miski soomlane, Ozzmond nimetusega. Seisis üksi kitarriga laval ja lasi laia naeratusega laulu. Minu arust käras küll, Kaido arvates mitte, aga noh, vahet ausalt polnud, see mida tegelikult kuulama tulime, on ikka midagi muud. Ahjaa, kohtusin üle pika aja kunagise vana tuttava Andresega kellega koos keskkoolipinke oleme nühkinud. Kutsusime ka teda välja puu alla, aga ta olla täna kaine poiss ja väljas olevat liiga külm
Kui järgmine esineja, Blueintheface, jällegi soomlased, peale tuli, olime meie väljas ja vaatasime kuidas noored tagaajamismängu mängivad ja pudeleid toksivad, kuniks ühe klaaspudeli ära lõhkusid. Kui Kaido tahtis tõpraid korrale kutsuda, jõudis temast ette üks tšikk ja too juba abi ei vajanud
Järgmisel hetkel nägime Andrest väljas jalutamas. Hurjutasin siis, et pidi ju liiga külm olema Tema aga kurtis, et see punapea kes lavale tuli, kriiskab nagu viimsepäeva hommik oleks saabunud ja tema vanad kõrvad sellele vastu ei pidavat. Ehk siis tema käis autos kõrvatroppide järel
Enne kui tegelikuks lahinguks läks, jõudsime juba kaheksandat korda puu all käia. Kaido manustas põlevat ja mina olin lihtsalt sabarakuna kaasas. Aga olgem ausad, sees polnud nagunii midagi peale hakata.
Ja siis ta saabus. Saal keerati pimedaks, heli keerati korralikult juurde ja vilkuma pandi värvimuusika. Siit algas õige lahing. Tore oli inimesi vaadata ja ka ise muidugi kaasa elada. Mingid sellid võnkusid üle saali, aga need kutsuti lõpuks korrale. Rahva seest avastan Marta, tema vana NBS fänn, rokkis oma rahvaga.
Kuna ma viimati industriaalmetalit üldse kuulama käisin? NBS'i? Oi see oli hiiglama ammu, Sadamateatris*...
Kokkuvõttena sain elamuse-laksu kätte ja olen rahul (ei käi soomlastest esinejate kohta). Rahvast polnud ka õnneks üle mõistuse palju, vaid sai ruumis ikka liikuda ka. Tore üritus.
Kui siis pidu läbi, võtsime puu otsast oma jäägid ja kulgesime Filosoofi. Kaido kurtis, et ta on ikka natuke liiga purjus, kuigi minu arvates polnud tal häda midagi (oleme vist hullemat näinud) Mina aga, tagasihoidlik pipraviina jooja nagu ma olin, olin peaaegu kaine kui kodu jõudsin. Kontserdil sai uim välja hüpatud ja tegelikult mul selline plaan oligi. Ning, saab vist ka tulevikus olema.
Igatahes tänud Kaidole, et ta NBS mõtte üldse päevakorda tõi ja et me selle ka kenasti lõpuni vastu pidasime!
* Vaatasin järele, viimane NBS kontsert minu jaoks oli 2006 aasta mais. Hea on lugeda ja avastada, et ka seal kohtasin Andrest ja et ta juba sealgi kasutas kõrvatroppe :P