Juba eelmisel aastal, kui lugesin Puka suvejooksust, oli soov sellest osa võtta, aga mingil põhjusel see tol korral ei realiseerunud. Uus aasta, uus jooks - nii sai siis seda üritatud käesoleval aastal 
Puka suvejooks on Valgamaa suvejooksude sarja viies etapp. Põhijooksus, mis on 7,5 km pikk, on kuus vanusegruppi mille järgi on ka autasustamised. Enne põhijooksu on lastejooksud ja peale põhijooksu on rada kepikõndijatele avatud (sel korral vist ei olnud ühtegi kepikõndijat?!).
Meie olime platsis juba lastejooksudeks. Miia vaatas ringi ja tal tekkis hasart, et tema tahaks ka joosta. Ka suuremad tüdrukud arvasid, et võiks, aga siis loobusid, ühelt poolt plätude tõttu, teiselt poolt ei tahetud end pingeritta seada 
Tegime Miiaga veidi sooja ja psühholoogilist mõjutust, et tähtis ei ole võit vaid osavõtt, ja viimaseks jäämine ei ole häbiasi
Registreerisime Miia ära ja läksime jooksule Enne oli kaks jooksu pisematele, siis seitsme kuni kaheksaastastele kuhu Miia kuulus. Igatahes, oli Miia igati valmis ja rõõmsameelne (Y)
Lapsed kogunesid starti, oli näha, et enamus on trennilapsed. Muidugi olid kõigil botased jalas, Miial olid rihmadega plätud Start! Kui Miia stardipaugu peale ehmatas ja vaatas, et teised minema tuiskasid, võttis end kokku ja tuiskas järele. Algatuseks platseerus ta eelviimaseks, aga kolmandiku ringi peal võttis tagumine hoo üles ja jättis Miia tagantpoolt esimeseks Aga õnneks ei olnud tal mingit vahet, tema jooksis oma hooga vaikselt edasi. Poole ringi peal rääkis küll, et enam ei jõua, aga vedas kenasti lõpuni välja (Y) Tema ees olnud tüdruk seljatas ta pea paarikümne meetriga, ehk et jooksutase on madal, aga ehk see annabki mõtteainet meile kui lastevanematele :P
Ja siis tekkis pikem paus. Põhijooksuni oli aega poolteist tundi. Selle ajaga sai siis sooja tehtud, võimeldud ja end sisemiselt paika seatud. Lihtsalt 7,5 km on ikka omajagu maad minusugusele treenimata inimesele :P Ja muidugi ilm - leekiv päike ja 28 kraadi palavust!
Stardis paigutasin enda kohe tagumisse otsa, et teistele mitte jalgu jääda. Ja ei jäänudki. Staadionilt viis rada Kesk tänavat mööda raudteejaama poole. Kui mina Kesk tänavale jõudsin, olid teised juba Uue tänava otsal ja keerasid sinna ära. Uus tänav on meie kodutänav ja nii mõnus oli koduväravast mööda joosta Miia, Õnne ja Kaja võtsid mu seal tervitustega vastu Kommenteerisin veel, et äkki paneks mõne pistiku seina ja jookseks siis edasi :P
Siinsamas, Uue tänava peal, põndast alla, suutis üks naisjooksja jala välja väänata. Lonkas mõnuga. Ise ta oli veel optimistlik, et jookseb edasi, kas ta ka lõppu jõudis, ma nüüd ei teagi. Veidi maad edasi oli üks auto end muru peale teelt ära parkinud, sealt astus Inna välja Tuli emaga parasjagu Hauka laadalt meile Pukka külla
Puka kaupluse tagant keeras jooksurada võsa vahelt heinamaa peale. Mõnus muru lõhn tungis ninna. Siin sain aimu, et minust tagapool on vähemalt kolm inimest, mitte et sel midagi vahet oleks olnud, aga lihtsalt endale teadmiseks registreerisin ära, kuigi nagunii jooksin oma rahuliku tempoga.
Kui jõudsime tagasi asfaldile, võttis meid vastu seitse toonekurge kes parasjagu kombainiga võetaval hernepõllul toidupoolist otsisid. Ilus see maaelu!
Asfalti oli mõnisada meetrit, siis läks tee üle kruusateeks. Oleme Kadiga sellel lõigul mõne aja eest ratastega sõitnud. Äratundmine oli hea Et siin oli pidev langus, pikendasin jooksusammu ja jõudsin järele Raivo nimelisele noorehärrale. Juhtus aga nii, et tema tempo oli minu tempoga samane ja nii me siis jooksime edasi koos, pajatades maast ja ilmast
Jooksime Raivoga vaat et pool maad koos. Puka ja Puka risti vahelisel teeületusel olid taaskord omad vastas tervitamas. Miia tõi mulle joogipudeli, aga eriti joogiisu ei olnudki, igaks juhuks võtsin ühe lonksu.
Siit edasi hakkas rada enamasti tõusma. Vahepeal ka mõned teravamad künkad üles-alla. Raivo vaatas, et mul on veel parajalt mahvi ja arvas, et ma võin julgelt kiiremini edasi joosta. Nii ma siis ta maha jätsin.
Sadakond meetrit meie ees jooksid kahekesi üks neiu ja meesterahvas. Neiu hakkas ära väsima - oli näha, et tõusudel ta jalutab. Lõpuks tekkis tal ka mehega juba vahe sisse. Jooksin pisut kiiremas tempos, jõudu oli. Jõudsin neiule järele ja ütlesin, et võtku sappa ja jookseme tüübile järele, aga tema ütles, et ei viitsi OK, mina viitsisin.
Tee keeras taas asfaldile. Jõudsin tüübile järele, aga ka temast ei olnud minuga kaasa jooksjat. Kõik oli siiani hea, aga nüüd, asfaldil, maapind kuumas ülihullult ja hakkas hirmus palav, juuagi oleks tahtnud, aga ei olnud. Ka ei teadnud kui palju veel finišini on. Tüüp, kellest mööda jooksin, pakkus 2,5 km, üks rajakorraldaja aga pakkus kilomeetrit...
Õnneks hakkas Puka silt eemalt terendama ja tee keeras asfaldilt ära, osalt suisa villu, aga seevastu tuli tõus ja veel paar küngast. Siinsed teed olid tuttavad ja ma teadsin millise tänava pealt jooks staadionile suundub - seega suutsin ise hinnata kui palju on staadionini maad Aga et mul enam kedagi püüda polnud ja tagant kedagi ei tulnud, jooksin oma tempos ilusti lõpuni. Miia tuli juba enne finišit veepudeliga vastu, aga kes siis viimastel meetritel enam jooma hakkab Lasin mõnuga lõppu välja ja nagu juba kombeks hakkab saama, ületasin finišijoone kukerpalliga
Ja oligi jooks läbi! Võhma oli ikka veel, olemine oli igati positiivne ja rahulolu valdas meeli. Kui teised maja juurde tagasi tõttasid, siis Miia jäi minuga. Külastasime kohe ranna veemõnusid ja puhkasin veidi. Siis sai staadionil veidi ringi joostud ja venitatud, et homme kondid väga haiged ei oleks Vaatasime ära ka autasustamistseremoonia enne kui lahkusime. Huvitav oli see, et kaks kõige viimast lõpetajat said ka poodiumile Lihtsalt nende vanuseklassides rohkem jooksjaid ei olnud. Näiteks kui Kaja oleks kasvõi raja läbi jalutanud, oleks ta oma vanuseklassis kolmas olnud Minu vanuseklassis oli aga lõpmata arv inimesi, nii et mul polnud isegi loota mitte midagi
Ja nüüd protokoll. Jooksust võttis osa 41 inimest. Selle 7,5 kilomeetri jooksu kiireim aeg oli 26:10, kiireima naise aeg 27:20. Minu aeg oli 43:57 ja olin kohal 33. Ehk et kui rada oleks kümme kilomeetrit pikk, oleksin võitjalt saanud peksa topelt ajaga Ei ole midagi, olen treenimata ja pigem jooksen rahulikult, kaalutletult, et endale üleliia liiga ei teeks
Mis siis veel lisaks? Mulle oleks hirmsasti meeldinud kui rajal oleks olnud vähemalt üks joogiala, näiteks seal kuumal asfaldilõigul. Ka muidugi bensiinijaama lähistel oleks võinud olla. Aga no see on minu arvamus, ma ei tea mida "päris" jooksjad sellest arvavad. Ka oleks mulle meeldinud, kui rajal oleks olnud kilomeetritähised. Muidugi ei oleks paha teinud ka enne jooksu rajakaart, ma küll otsisin seda, aga ei kippu ega kõppu sellest Muidu, jooks nagu jooks ikka - tehtud!