Lapsest saadik olen armastanud ronge kuigi ise elasin neist oma 30 km kaugusel. Kõik need harvad Valgaskäigud ammustel aegadel lõppesid alati Valga bussi-raudtee jaamas. Seal oli ka viadukt üle paljude rööpapaaride kus käis kogu aeg vilgas tööelu. Hirm ja austus rongide vastu käisid käsikäes! Ja kui veel Rakverre või Valgevenesse sõit oli! Oh need mälestused...
Praegugi ma naudin iga rongisõiduvõimalust. Kuigi neid võimalusi on jäänud vähemaks kuna pole lihtsalt kas aega või piisavalt põhjust kuhugi minna. Viimane kord oli vist üleelmisel suvel kui kiLLukaga Lätti sõitsime.
Aga tegelikult ei tahtnud ma siin heietada minevikust vaid esmaspäevasest päevast mil oli 130-s aastapäev esimese rongi sõidust Tartu linna. Sel puhul oli vanas vaksalihoones paar seminari illustreerimismaterjaliga, rongi ning külaliste vastuvõtt ja väike ringkäik vanas vaksalihoones.
Ürituse algus (nagu enamasti igal pool) nihkus väheke üle õige aja. Näidati miskit filmiarhiivist saadud raudteega seotud filmilõigukesi, neid oli kokku ehk 10 min jagu. Et üks lektoritest polnud peale esimest seanssi kohal näidati asja meile veel 2 korda. 
Kui kõik kohal olid algas esimene planeeritud ettekanne.
Riina Alatalu muinsuskaitseametist näitas ekraanile Eesti erinevaid vaksalihooneid ja rääkis kõrvale kuidas nad neid muinsuskaitse alla võtta tahavad, kust sai alguse idee ja kui kaugel asjad on.
Järgmisena esines Eesti Raudteemuuseumi ajaloolane Tõnu Tammearu. Poisil (ajaloolase kohta suht noor (27)) oli tehtud korralik powerpointi esitlus, sorav ja huvitav jutt. Kahjuks aga eelmine ettekanne ületas aega ja paistis et ka Tammearu ettekanne tuli pikem kui ta lootis, igatahes pool rahvast tahtis planeeritud rongi vastuvõtule minna (mina nende hulgas). Kahju et loeng minu jaoks pooleli jäi. 
Jõudsin perroonile natuke hilja, rong oli jaamas, pasunad puhusid ja rahvas juba vooris. Üritasin saada mõnda kaadrit Laine Jänese ja Jõgeva linnapea kokku saamisest. Külalised talutati kõik vaksali pearuumi kus siis kõik kohalolijad rääkisid mis neil rääkida oli, vahetasid kingitusi ja muljeid - täitsa vahvalt kukkus kõik välja.
Edasi aga pidas väikse loengu A. Roosaar kes rääkis vaksalihoone peatsest renoveerimisest, R. Kilgi ja linna ideedest maja taastamisel. Rahvas lasti ka vana restorani ruumidesse kus nii mõnelgi vana nostalgia välja lõi. Mitte et seal nüüd üldse midagi restoranist erilist alles oleks olnud aga kohalolijate nägudest võis välja lugeda nii mõndagi. 
Sellega pmst asi lõppeski, kes läks kodu ja kes ukse taha et etendusele pilet muretseda ja veel mõneks ajaks vaksalihoonesse jääda 
Pildirida asja kohta SIIN.