Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Mis ma tahan öelda, on see, et ega mul tegelikult midagi öelda polegi... Elu läheb oma hääbuvat rada ja sügisilmadest tingitud rusuvus hakkab vaikselt ka meeleoludele mõjuma. Ilmad lähevad sombusemaks ja jahedamaks, aga ma ei kurda, tegelikult on see omapärane aastaaeg. Kurtma, õigemini nurisema hakkan siis, kui talv sügist katma kipub ja kõik lögane ja märg on Praegu on ilmaga veel kõik üsna OK

Puulehed on langenud ja linnas on enamasti need ka juba ära riisutud ja minema veetud, siin-seal on veel puude all linnahooldusele ära vedamiseks  musti prügikotte, aga usun, et mitte kauaks. Meie aias on lehed kadunud ka tammel, mis tavaliselt veel talve lõpuski tuule käes lehti lehvitab. Õunapuud on enamalt jaolt raagus, aga üks meie omadest ei taha veel oma viimastest õuntest loobuda. Uurisin, need on tegelikult lindude või herilaste poolt üsna ära uuristatud ja kipuvad mädanema, seega erilist söögikõlblikkust sealt enam loota pole

Lillepeenrad pole veel nii lagedad. Mõned taimed ajavad veel rohekaid lehti lisakski, näiteks üheksavägine. Vaevalt ta muidugi sel aastal enam õiepulka kasvatama hakkab, aga ilusad laiad rohelised lehed on ta küll. Erinevad mägisibuladki rohetavad, mis annavad peenrale üsna kena näo.

Sel aastal üsna vähe nähtud vihmapilvi on viimasel ajal päris ohtralt üle käinud ja ka tugevamad tormituuledki on meie õuesid sasinud. Mingit kahju need viimased õnneks teinud ei ole.

Mis siis veel? Mida kodusemaks ilmad meid suruvad, seda vähem on liikumist, laps aga tahab just järjest rohkem ringi tuisata. Eks see kodune teema hakkab juba ka oma kehakaalule, kaks kilo (!) on talve hakuks juba üle tavalise-keskmise 71 kg. Saame ehk hakkama, nüüd on ju teine töökoht ka kõrval mis mind palju rohkem liikuma ajab. Teisipidi aga, on tööaeg nüüd palju muutuvama lõpuga kui varem, pole enam päris kellast kellani, vaid kipub üsna kergelt üle libisema.

Hobidest ka. Jalgpalli hooaeg on nüüd läbi saanud, aga et meie meeskond on teenitult eelviimasel kohal, saame kaks mängu lisa Rakvere Tarvasega. Tuleval nädalavahetusel me siis sinna (Rakverre) põrutamegi ja peale seda tuleb üks mäng nendega veel. Ehk siis hakkame tõestama, et väärime ikka kõrgliigasse jäämist, aga mine tea, võibolla tõestame ka vastupidist. Jätkuvalt teeme ka fännidega trenni, õigemini on trenni asemel nüüd mängud mingite meeskondadega, mis meist kordades üle on, aga mina võtan seda kui trenni läbi reaalse mängu (kuigi ta nii ka on). Viimases mängus õnnestus saada jalga korralik laks, see oli aluseks veendumusele, et järgmiseks mänguks peavad kõik vajalikud turvised olemas olema, ei tasu saatusega mängida.

Mida veel hobiks nimetada? Fotograafia endale meeldival tasemel on nüüd tasemel mis ei meeldi. Tuleb ikka korralik masin endale soetada, muidu on lihtsalt pildistamine sellepärast, et oleks midagigi olemas. Tahaks aga pildistada sellise kvaliteediga mida hiljem ka mõnus nautida oleks. Samas rahavood seda hetkel ette ei näe. Teine huviala on Joomla sisuhaldussüsteemile kodulehtede tegemine, aga see on hetkel kuidagi nagu varjusurmas, kuigi, on näha ka selles vallas edenemist. Seega varsti on tegemist vaat et ülearugi Kontserdite külastus on ka viimasel ajal pisut soiku jäänud, aga võibolla sai vahepeal hoopis liiga tihedalt käidud...

Üldises mastaabis pereelu nõuab rohkem aega ja olemist, ka süvenemist. Sellest ei taha muidugi aru saada meie vanemad-vanavanemad, aga nii palju kui ka ei seleta, tulemust pole Lihtsalt, ajad on muutunud. Aga eks me ürita neil ikka külas-abis käia, päris ära me neid ju unustanud ei ole!

Jätkuvalt tahaks elult midagi rohkemat, aga ei leia seda õiget kohta üles mida tahaks. Vastandlikud sisemised tunded möllavad aegajalt ja löövad oma laineid pea kohale kokku. Võibolla olen ma üleliia kaalutlev ja vähe riskiv, aga mis teha, selline ma lihtsalt olen ja ei tuiska ülepeakaela tegema asju, millest liiga palju sõltub või sõltuda võib. Nii elamegi vaikselt edasi ja kohati nagu mitte midagi ei muutu. Aga võibolla ongi nii lihtsam, eks tulevik näitab.