Üks õli tuleb istub minu kõrvale ja seletab, et tal on üks küsimus, et kas ta võib küsida. Mõtlen kohe, et tahab raha. Luban küsimuse küsida. Seletab siis, et noh, ta ei taha kohe kuidagi tüüdata ja nii, aga ikka küsimus on. Ütlen veel kaks korda, et küsigu juba ära, muutun kannatamatuks ja hakkab vaikselt pinda käima. Siis ääri-veeri jutustab, et ta ei hakka nagu kuidagi keerutamagi, et tahaks õlut, aga kaks euri tuleb puudu. Kuradi kallis õlle siis kui kaks puudu tuleb, mõtlen. Mul on pangakaart, püüan talle selgeks teha. Tema aga, et no äkki tulen siis koos temaga poodi kaasa ja maksan ära. Ja siis on hea meel näha, et Toomas keerab Raekojahoone nurga tagant Raeplatsile ja tuleb minu suunas. Selgitan, et sõber tuleb ja meil on nüüd minek, ei mingit poodi. Tülikas tegelane aga hüppab ka püsti ja hõikab, et toda meest peaks temagi teadma. Toomase näost on näha, et tema teda küll ei tea. Igatahes segab ta meid ja lõpuks viskab Toomas talle viieka, et kao heaga ära ja ära enam tagasi tule. Meie õhtune jalutuskäik Toomasega on saanud kummalise alguse 
Et mõte oli õlle teha, siis suundume ilma pikema teematsemiseta Kaubahalli Rimisse. Siin selgub, et Toomas jooks pigem veini. Kõik, kes mind teavad, võivad kinnitada, et minu jaoks on see parim idee 
Veini valikuga läheb pisut aega, valikusse jätame ainult keeratava korgiga margid, kuna laupäevaõhtune korgitseri otsimine on siini meeles...
Vein olemas suundume Toomemäele. Võtame selle nurga peale istekohad kust kõige paremini raeplatsi näeb. Ajame juttu, vahetame infot, esmalt pereteemad, siis töö. Info vahetatud liigume Krooksu poole, et võtta sealt.... ...nooh, mida? Loomulikult praeleivakesed!
Ja siis naaseme Toomemäele. Siin on kuidagi õdus olla, tuult ei ole ja ilm on meeldivalt soe, eriti kampsuni ja jakiga :P Teemad lähevad vahepeal umbluu valda, aga need on nauditavad
Toome kiriku müüride vahel on mingid arvatavasti naiskorporatsiooni naised. Need hoiavad seal ringi, küünlad põlevad ja lauldakse mingit eestikeelset laulukest. Vaikselt piilutakse meidki, kuigi üritame vaiksed olla. Hirmust tahtmine on hõigata: „Kae kurat, satanistid!“ Aga me ei lasku seekord nii madalale :P
Võtame uuesti platsi, seekord vana anatoomikumi ette. Räägin, et selles majas peaks kummitama, on isegi saade sest tehtud. Toomas sellest küll midagi ei tea, aga üritame rääkida siis nähtamatutega ja palume kellelgi meie vastu toolile istuda, et me teeme pilti. Pildi teeme, aga seal on ikkagi tühi tool Nojah, aitab seekord siis kollide püüdmisest, ajame maisemaid jutte. Muuseas selgub, et selles majas on meie mõlemate isad lahkamisel olnud...
Kuigi veinike hakkab otsa saama, ei saa otsa jututeemad. Aga, tööinimestena peame vaatama ka kella ja seegi kipub vaikselt unetunde laulma. Jalutame taas alla linna, jätame nägemiseni, võtan ratta ja sõidan kodu.
Võibolla oli see selle suve viimane soe õhtu mida sõprade ja veini seltsis nautida saab, mine tea. Mida ma aga raudselt tean, et sõltumata ilmast saab varsti taas Rocknrollis mürgeldamas käia ja seda ka koos Toomasega