Plaanivaba laupäev sai kenakese plaani, seda üsna ühehäälselt: Tõrva minek. Seekord ei olnud esikohal mitte vanemate-vanavanemate külastamine vaid Tõrva vallas toimuva kodukohvikute päeva ja garaažimüügi külastamine. Sel korral oli asi selline, et üritus ei piirdutud ainult linna piiridega, vaid avatud oli kogu vald 
Kaugeimad otsad linnast: Hummuli, Riidaja, Ala, Taagepera, Karjatnurme, Linnaküla ja Puide. Kuna meie Tartu-Pikassilla poolt tulime, siis esimesena võtsime ette Riidaja (osavõtjate kaart).
Riidaja võttis meid vastu vihmamärja maa ja päikesepaistega. Pilv oli siit juba üle käinud ja ürituse alguseks õhu puhtaks löönud. Et me jõudsime pisut varem, parkisime auto asula südamesse ära ja uudistasime mõisa aladel ringi.
Esimeseks kohaks sai nr. 21. ehk kohvik Mäe-Koda. Selles hoones on ka muidu kohvik, aga täna oli see avatud ka kohvikute päeva puhul. Kenade võlvidega ruumis pakuti mitut sorti maiustusi, pererahvas tutvustas hoone ajalugu ja taustaks mängiti süntesaatorit (seda küll mitte ürituse puhul vaid harjutamiseks). Miia leidis siit ühe pisikese tõmmu plikatirtsu kellega tal tore lollitada oli
Teiseks kohaks valisime kohviku Nobedad Näpud mis asus Riidaja kultuurimaja õuel. Siin müüdi nii lilleistikuid, käsitööd kui ka erinevat suupoolist. Rahvast oli siin kõige rohkem, aga ka korralduslikku meeskonda jagus siia kõige enam. Siin saime ka esimest korda üht-teist hamba alla soetatud 
Kirjandusliku kohviku Krüsanteem leidmiseks küsisime abi, kuna kaarti meil ei olnud. See asus mõisahoones endas, aga lihtsamaks leidmiseks puudus sellekohane märgistus. Pealegi ei saanud sinna mitte peauksest, vaid otsauksest kus raamatukogu asub.
Astume uksest sisse ja meid võetakse laia naeratusega kenasti vastu. Alguses saan aru, et ’multi kultuuri kohvik’ ja see paneb imestama, üle küsimisel selgub, et ’mulgi kultuuri kohvik’ 
Kaja ja tüdrukud soovivad siin väikest tellimus teha, mina aga ajan juttu ja äkki küsitakse minult, et ega ma Jüri Raudmaa ei ole. Selgub, et kohvikupidaja Anne Pai on minu blogi lugenud Lõve mõisa kohta ja et ta isegi sealtkandist pärit on No ja siis meil jätkus juttu kauemaks.
Kui kõik kolm kohvikut uudistatud sai, ei saanud me veel ära sõita. Tuli minna tagasi Nobedatesse Näppudesse, kuna Kadi tahtis vahvlit ja Miia lihapirukat Siin avastasin laua pealt ka külalisteraamatu ja tahtsin ka ise midagi kirja panna. Ootasin ühe rõõmsameelse daami järel ja sain ka omapoolse rea kirja. Hiljem selgus, et tegemist oli Riidaja kooli direktoriga, aga see on juba teine jutt
Nüüd siis sai Riidajaga asi ühele poole. Otsustasime sõita Linnakülla ja tegime seda otsemat teedpidi: Lõvelt mööda kruusateed (tuttav kant ju). Kruusatee tolmas, siin polnud vihma eriti tulnud, samas aga Linnakülas olid teed juba niiskemad.
Linnaküla pakkus pettumuse. Ma lootsin just siin, Ritsu söökla parkla kirbukal, leida suurima garaažimüügi. Midagi siin muidugi oli ka, vähe, aga mitte midagi sellist mis oleks huvi pakkunud. Välja võis lugeda viis platsikest kus müüjad olid. Aga vähemalt olid siin kõik kenasti sõbralikud ja lõbusad – nad tulidki pigem aega veetma ja ürituse osavõtust rõõmu tundma (Y)
Ja sõitsimegi Tõrva poole. Helmes, imede-ime, polnud ühtegi punkti. Kahtlane, miks inimesed ei taha selliste toredate asjadega kaasa minna?
Tõrvas külastasime kalmistu taga asuvat Jeggeri garaažimüüki. Siin oli nii riideid kui igasugu nõukaaegset kraami. Silma jäid kohe fotondusega seotud tarvikud, aga neid mul on ja nendega kahjuks midagi peale pole hakata. Ka oli siin hulga erinevaid vinüülplaate. Oleks ju võinud odavalt üles osta ja hiljem kasuga edasi müüa, aga mul sellist ärisoolikat ei ole Pakkusingi neile, et kasutagu selliste asjade müügiks mõnd müügikeskkonda – saavad õiglase ja parima hinna.
Nüüd tegime vahepeatuse Õnne juures, et pisut puhata ja tankida. Ja siis jätkasime oma kohvikute tuuri.
Supelungi juures tundus palju rahvast olevat – autosid oli terve meri. Seega meie sinna ei läinud.
Välja 26 garaažimüük – suur ja avar õu oli täis nii riideid kui asju. Hakkas silma üks vanaaegne kohvergi ja õmblusmasin, aga et hetkel eriti kulutada ei taha, siis kõik need asjad jäid sinna järgmist ostjat ootama
Ajurveeda Gurmee kohvik – siin oli õu inimesi täis ja pererahvas toimetas täie auruga. Nurka oli tõstetud ka üleliigset kraami. Avastasin siit 40 sarja „100 rahva lood” muinasjuturaamatut. Et need 30 senti tükk ära anti, ostsin nad kõik üles. Muidugi täit komplekti ei ole, aga lihtsam on see kümmekond raamatut juurde leida kui kogu punti ükshaaval kokku korjata
Väike Aiakohvik – sellest me sõitsime vaid mööda, kuna suurem huvi oli just garaažimüükide järgi.
Loosi 7 garaažimüük – siin oli igasugu põnevat kraami. Suurim isend – nõukaaegne kokkukäidav jalgratas, pakkus huvi. Kahjuks oli see aga üle värvitud ja minetanud palju originaalosi, seega jäi kaup tegemata.
Männiku tänaval oli üks koht veel mida kaart ei pakkunud. Siin oli igasugu kraami müügiks välja pandud. Minu maitsele midagi ei leidunud, aga naisterahvad said siin mõnda aega uudistada
Unistuste kohvik – siin oli nii kraami kui toitu. Suurel tahvlil maja kõrval oli toidunimekiri muljetavaldavalt pikk ja meie peale südapäevast külastust sisaldas see muljetavaldavat palju maha kriipsutatud toite...
Cafe 112 – ka pritsumehed näitasid, et nad on olemas ja oskavad pannkooke teha Selleks oli linnaväljakul seismas tuletõrjeauto ja selle juurde ehitatud varju all neid tehtigi. Nagu nad ise väitsid, teevad nad seda iga tulekahju juures
Väljaku peal tegi aga päike liiga vanaemale. Vanaemal oli halb olla ja seega otsisime pisut jauhtust, seda leidsime uuest Coopi poest
Liiva 15 garaažimüük – Liiva tänaval ühe maja juures müüdi igasugu kraami, küll ei midagi sellist mis minule huvi oleks pakkunud. Ka kõrvalaias naabrimees müüs erinevaid asju, siin oli huvipakkuvamat kraami ka, aga et vanavara jääb ju lihtsalt riiulile seisma ja mingit otsest heaolu ei loo, ei ostnud ma midagi.
Kaarlimäe 5 garaažimüük – siin külastajaid ei olnudki. Teised ei hakanud isegi mitte autost välja tulema, tegime Kajaga kiirluure ja lendasime edasi.
Ja siis külastasime Krilmani müüki, Lembitu 7 müüki ja Hiina kohvikut. Aga ühessegi neist me sisse enam ei läinud, kuna tüdimus tuli peale ja lapsed olid ka üsna väsinud
Kokkuvõtteks ütlen, et tublid uued üritajad olid. Mingil imelikul kombel ei taha eelmistel aastatel osalenud kohad osaleda. Või pole lubatud? Üldiselt kui garaažimüüke poleks olnud, oleks minu arust tervet linna kattev üritus üsna läbi kukkunud. Külastajaid oleks isegi olnud, vähemalt näha ju oli, et inimesi igal pool liikus, kas ka ostjaid oli, seda ma hinnata ei oska, seda peaks kohvikupidajad ütlema
Üldiselt olekski vaja analüüsida, miks kohvikupidajaid nii vähe on, et mis on need kitsaskohad miks inimesed sellega kaasa ei lähe. Ka garaažimüügid - on ju tohutult palju asju inimestel mida nad ei vaja ja parema meelega maha müüks, et miks nad ei viitsinud ühel kenal päeval nende asjadega välja tulla ja endale ka mingit kasu teenida?
Üldiselt olen ma aga jätkuvalt arvamusel, et see on tänuväärne üritus ja üks väikelinn vajab seda. Elaksin ma ise seal, kindlasti osaleks ka müüjana, võibolla mitte igal aastal, kuna tahaks teinekord ka osaleja olla, aga üle aasta võiks ju pulli ikka teha