Tartu tudengipäevad: Kevad 2016 on värskelt mööda saanud, ja mina, vana korraldajatetiimi üks mutrike, kes ma elan üsna kesklinna vahetus läheduses, ei jõudnudki kuhugi. Miks, küsite? Küsin ise sama ja vastus polegi ühe lausega öeldav.
Olin Tudengipäevade korraldajate tiimis e Kultuuriklubis aastatel 1999-200x (ei teagi täpselt). Oi, olid toredad ajad! 
Siiani tunnen seda, et parim viis üritustest osa saada, ongi neid ise korraldada :P - kunagi ei pea võitlema parema vaatekoha pärast, kunagi pole vaja mingeid pileteid ja meeldiv seltskond on alati sinu kõrval (Y)
Algselt oli meil, korraldajatel, kindel selgroog: Heino Variku. Tõsiselt, ta oli üks hämmastavalt lahe inimene! Kuigi peale tema surma toimusid tudengipäevad üsna edukalt edasi, oli tema lahkumine üsna suur kaotus sellisele kultuuriüritusele: kõik, kelle ta oli enda ümber suutnud koguda, pidid nüüd otsast lõpuni ise hakkama saama. Aga nagu öeldakse, asendamatuid inimesi pole ja ma usun, et Heino seal pilvepiiril vaatab ka uutele tegijatele positiivselt ülalt alla ja kiidab nende tegemisi.
Tähendab, ma ei tea kuidas korraldustiim praegu toimetab, aga peale Heino lahkumist määrati projektijuht, loodi korralikum struktuur ja asjad toimisid. Üldiselt usun, et see käib ka praegugi nii, tänasel päeval ei saa vist enam ühtegi üritust teha kui pole juhti ja vahejuhte, kes siis kogu infot koos hoiavad, haldavad ja juhivad. Heino ajal oli see kuidagi hajusam. Muidugi on muutunud kättesaadavamaks ja arenenumaks tehniline pagas ning infokanalid mis minu ajal üsna olemata olid...
Ja nüüd siis käesoleva aasta üritus. Tuleb tunnistada, et olen tudengistaatusest juba ammu väljunud ja kõik üritused ei tõmba enam nii nagu varem. Praegust meeskonda ma ka ei tunne (puhtalt oma viga muidugi) ja seega pole üritustega mitte kuidagi seotud. Ausalt, kava lugemisega tegelesin alles päevade teisel päeval... Ja siis ka ei leidnud ma oma maitsele midagi meelepärast. Üks asi on muidugi ka see, et pereinimesena, kus ka väiksed lapsed majas, pole nii lihtne peale tööpäeva kuhugi lennata – pereelu võtab oma osa.
Siiski, leidsime, et pühapäeval võiks ju Karsummi uudistama minna ja olimegi perega kohapeal. Vaatasime lennumasinaid, kuulasime kõlaritest muusikat, nautisime päikest ja uurisime ümbrust. Üritus pidi algama pool kaksteist, meie jõudsime kaksteist ja lahkusime ühest – terve selle aja jooksul ei öelnud mikrofonist mitte keegi mitte midagi. Ma ei saanudki lõpuks aru kuna üritus siis algama pidi. Vaatamata soojale ja ilusale ilmale oli rahvast üsna vähe. Vastaskaldal natuke ikka oli, aga sellist rahvasumma nagu ma omast ajast mäletan, ei olnud. Kas linnarahvast ja ka üliõpilasi endid selline suurüritus enam ei huvita?
Aga on mis on. Igal asjal on oma tõusud ja mõõnad. Pealegi, mina käisin vaid ühel üritusel, seega ma mingit kokkuvõtet möödunud üritusest teha ei saa ja ei tee ka. Tähtis, et osavõtjad on rahul ja korraldajate ind jätkuvalt kõrge on. Südamele on soe näha kui asi, mille osa sa kunagi oled olnud, jätkuvalt toimib ja toimetab