6.06.2016 – kuupäev mille ööl nägin unenägu millest võiks suisa filmi kirjutada 
Kahjuks aga mulle ilukirjanduslikku soolikat antud ei ole, seega piirdume olustikukirjeldusega.
Jalutan kuskil metsade vahel kruusateidpidi. Kohati on teedel lombid. Sõidetud on siin vähe kuna muru kipub kohati teele kasvama. Pisut kallakust alla liikudes hargneb tee kaheks. Tean, et olen siit kunagi Tartusse liikunud, aga kumba teed mööda ma läksin, ei mäleta. Valin selle mis liigub pigem otse kui selle mis keerab vasakule. Ise veel mõtlen, et teele peaks jääma minu mäletamistmööda mingi tehas.
Ega peagi kaua liikuma kui tee lõpeb suure tööstushoonega mille külgi ma ei näe – puud on tihedalt vastu hoonet. Hoone otsasein on väheldase infoga, paar tuhmi akent ja uks. Jällegi mälusoppidele tuginedes mäletan, et edasi minekuks tuleb lihtsalt hoone läbida ja astun sisse.
Ukse taga on ruum millest pisut vasakult liigub koridor otse ja siis keerab paremale. Liigun koridoris ja otse jääb üks avatud uks. Paremal on hoone välisseina suured tolmused aknad. Otse ukse vahelt on näha vanad rohekat värvi metall-seadmed. Paistab, et neid kasutatakse harva või ei kasutatagi enam üldse.
Kõik on vaikne, kuigi oleks just tore kellegagi suhelda, et uurida hoone ja selle otstarbe kohta. Keeran koridoriga kaasa paremale. See ei lähe eriti pikalt edasi, lõpeb kõrgete klaasakendega ja keerab taas vasakule.
Minu paremal käel on WC ja sealt seest kostub äkki mingit kolistamist ja vee voolamist kraanist. Uksest astub välja minuealine naisterahvas. Tervitan, ja saan naeratuse vastu. Edasine jutuajamine jääb pisut hägusaks, aga mulle seletatakse, et liigume koos edasi ja kui mul hakkab raske hingata olema või halb hakkab, annaksin kohe teada.
Keerame koos koridori käänakuga vasakule. Siin on suur avar ruum kus õhk justkui udune ja udu taga on näha uksi. Ühtäkki tunnen end teadvust kaotamas, kõik kisub silme ees uduseks minema. Mainin seda kohe ka kaaslasele, vajudes ise selili. Naisterahval on käes mingi putukas keda ta pigistab, nii et sel astel välja tuleb, tõstab minu jala ja surub astla säärde. Silmad vajuvad pimedusse ja lõpuks hajub ka teadvus.
Kui silme eest taas kergelt uduseks läheb ja see kiirelt hajub, olen jalgadel, kõnnin ja isegi suhtlen. Naisterahvas on minu kõrval ja juhatab mu ruumi kus on laudadel ja aknalaudadel palju erinevaid asju. Mulle seletatakse, et kõik mida ma siin ruumis näen, on need asjad, mis on minu elust läbi käinud.
Läheme korraks tagasi eelmisse ruumi ja mulle selgitatakse tagamaid. Kõigile kes sellest hoonest läbi käivad, tehakse mälu kopeerimine. Selle tulemusena töödeldakse kõik andmed läbi ja neid korjatakse statistika jaoks, et näha, milliseid asju on inimesed läbi aegade kasutanud.
Kõnnime tagasi teise tuppa kus on nüüd ka mingi meesterahvas. Ruumis on muutunud või asukohta vahetanud kõik asjad. Selgitatakse, et kuna ma tulin ruumi uuesti, siis kogu kraam laetakse alati uuesti. Mulle tundub asi põnev, kahjuks ei proovi ma ühtegi asja katsuda.
Edasi juhatatakse mind hoonest välja. Olen nüüd nö teisel pool tehast. Siin on hoone ees suurte porilompidega killustik-parkla, eemalt möödub maantee. Tean, et pean liikuma vasakule poole, sest Tartu peaks sinna jääma. Samas on hoone ees erinevad viidad millel pole ühtegi teksti ega kilomeetrinumbrit. Need mõjuvad üsna kummalisena. Liigun parklast Tartu poole.
Parkla üks külg on kõrge kuhjatud mullahunnik, arvatavasti parkla tegemisest tekkinud. Selle tagant läheb tee puude vahele. Seal kohtun kahe inimesega keda ma enam ei mäleta. Räägin siis ühele, et tehases tegeletakse inimeste mälude kopeerimisega elus läbi käinud asjade statistika korjamiseks. Et päris põnev idee. Ja siis märkan eemal puude vahel vana tehase jäänuseid. Meenub, et kui eelmine kord läbi tehase käisin, siis oli nagu just selline tehas nagu seal eemal. Hakkan kahtlustama, et läksin enne ikkagi valet teed mööda. Ja siis hakkasin äkki kahtlema selles, mida näen. Et kas ma mitte ei näe ka praegu kellegi välja mõeldud maailma, et kas kõik mu ümber on ikka tõeline...
Ärkan üles. Unenägu oli meeldiv ja ere. Selliseid ulme-põnevikke kirjutatakse tavaliselt filmideks. Mõtlen unenäo üksipulgi läbi ja loodan, et see ka hommikul meeles on, et panen ta kirja Ja siin ta siis nüüd kirjas ongi.