Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Täna räägin kahest teemast mis on inspireeritud mitte isiklikest kogemustest vaid paaril viimasel päeval kõrvalt nähtud eludest.

Esimene lugu. Eile hommikul sõidan bussiga tööle. Võru tänava kalmistu bussipeatuses saadab arvatav vanaema arvatavat lapselast bussi peale. Enne kui uksed avati oli suur kallistamine pluss vanaemapoolsed paid. Kui uksed avati, hakkas väikemees bussile tulema ja see pidev lehvitamine üksteisele oli nii memmekalik, et seda oli suisa halb vaadata. Lehvitati kuni poiss enam ukseaknast vanaema ei näinud.
Täna hommikul tulid nad mõlemad bussi peale, ega ma neid enne ei märganudki kui nad Karete peatuses maha läksid. Selline kallistamine ja õndsate nägude tegemine hakkas seal jälle peale. Keegi oleks pidanud memmekesele jalaga pehmesse lööma – ta rikub lapse ära! Jah, ma tean et lapsed vajavad hoolt ja armastust, aga olgem ausad, mitte päris nii nagu neil see käib. Ma pakun et sel poisil saab koolis raske olema, teised kukuvad mõnitama ja kõiges selles on süüdi üliheatahtlik vanaema.

Teine lugu. Eile õhtul näidati telesaadet kus koerale otsiti uut kodu. Kolmest perest üks oli vana mees kes otsis endale seltsilist. Vanapapi oli ülilahke, lasi loomal teha mida too tahtis. Kui oli koht kus koerte käitumise spetsialist näitas vanamehele kuidas koerale näidata tuleb kes on boss, siis lõi papi tegelik saamatus ja haletsus välja. Ah mis ma sest vaesest loomakesest ikka piinan, las ta olla, mökk mökk mökk. Tule taevas appi! Sellise käes läheks koer veel suuremaks huligaaniks kui ta juba oli. Kui spetsialist küsis taadilt et mis ta siis teeks kui koer on risti köögi ukse peal ja uriseb ning ei lase sind kööki. Taat tegi meela näo pähe ja kögises et tema küll ei usu et koer nii teeks. Haa, sinisilmne taadu! Tal tuleks üldse keelata looma omamine, kui see just vana ja väeti pole.

Moraal. Need siis oldi lihtsalt kaks näidet sellest kuidas vanainimesed oma suures headuses tegelikult ei suuda mõelda et nad produtseerivad halba. Ei tohi lasta ei lapsel ega loomal kasvada ülihellas süleluses, peavad olema piirid. Kui piiride panemine käib hella hinge või loomuse vastu, siis oletegi juba teinud vea. Vigu aga parandada on raske.