9. mail toimus 33. Tartu Jooksumaratoni lastejooks Tähtvere spordipargis Supilinna taga. Arutasime Kajaga ja suheldes Kadiga tundus, et võiks ka proovida. Nii siis emme registreeris lapse jooksule.
Eelneval päeval Kadi mitu korda mainib, et tema ei taha ikka jooksma minna. Õnneks aga selgub, et Melinda on ka jooksma minemas ja nii oli juba lihtne last ümber veenda 
Laupäeva hommikul läksimegi rattaga spordiparki. Päike küll lõõskas ja oli kuum, aga puhusid ka külmad tuuleiilid. Seega ei saa öelda, et soe ilm oleks olnud. Rahvast oli palju. Internetis registreerunute ja kohapeal registreerujate telkides olid ühepikkused järjekorrad ja need liikusid ka sama kiiresti. Ehk siis tekkis küsimus, milleks üldse netis registreeruda 
Oleks siis neti teel mingi eelis, et trükin ise midagi välja ja kohapeal pole muud kui starti minna vms :P
Enne meie starti oli pisemate jooks. Neile oli arvestatud 15 minutit, aga tegelikult läks kauem :P Ja siis, viin Kadi ja Melinda starti, et ise ära tulla, aga Kadi arvab, et ma võiksin siiski jääda, ta vist hakkab kartma. Lepime siis nii kokku, et nemad jooksevad minu ees ja mina nende järel. Toimis see mõte igati. Kui Melinda kaks korda jalast tulnud tennis välja arvata, läks jooks ilma igasugu viperusteta. Neljasajast meetrist jäi ehk neljandik joosta kui Kadi ütles, et väsinud on, aga kui selgitasin kui lähedal finiš on, siis jooksis vapralt lõpuni
Finišis seisid kõik noosi järjekorras. Peale medali said kõik osalejad kilekotikese limonaadi ja diplomiga ning jäätisegi. Jalutades parklasse ratta järele, avastasime, et siin on üsna palju tuttavaid. Enamasti küll Kadi lasteaia kaudu, aga siiski! Ja üldse tuli selline mõte, et järgmine aasta võiks lasteaias juba eelnevalt lastevanematega teemat arutada ja teha siis üks laste koosjooksmine
Kui esimesed emotsioonid maas ja pool jäätist söödud, uurisin Kadilt, et kas ka meeldis selline jooksmine. Sain vastuseks, et muidugi meeldis ja tema tahab veel Üldse jah, tore üritus. Miks mitte ka järgmine aasta tulla kui võimalus on.