Jüri ajaveeb, oma mõtted, tekstid ja pildid. Head ajaveetmist!

Kolmapäeval, 19. dets oli Kadil lasteaias esimene jõulupidu. Et me aga sel nädalal pisut haiged olime, siis alguses tundus, et lapsele see üritus jääb ära. Aga kolmapäeval lapsel enam palavikku ei olnud. Nii mul hauduski plaan, et äkki ikkagi läheks.
Kui listi ilmus kiri, kus keegi kirjutas, et tema laps on küll pisut köhane ja nohune, siis teised utsitasid teda siiski tulema. Nii ma mõtlesin ja konsulteerisin ka Kajaga. Kaja oli seda meelt, et mitte minna. Kartis, et äkki jääb laps uuesti palavikku.
Kell muudkui läks, laps aga magas lõunaund. Mõtlesin endamisi, et kui laps ei ärka nii, et minekuga hiljaks ei jää, siis läheme Laps ärkas 15:10. Jõuame küll! Igaks juhuks sai kraadiklaas ka alla, see näitas 36,6 – seega palavikku pole. Panin lapse rahulikult riidesse ja sõitsime kohale. Kell oli täpselt neli kui rühmauksest sisse astusime.
Rahvast oli murdu. Enamuses lapsevanemad. Lapsed pandi poolkaares tuppa istuma, ülejäänud jäid neile siis vastu. Nii palju lapsi korraga ma polegi siin varem näinud Kadi vaatas kogu aeg kohkunud näoga ringi, nagu soolasammas. Justkui küsiks, et mida ma siin teen. Mõni oli veel selline, vähemalt tundus.
Kasvatajatel oli korraldatud ka esinemine. Esimese laulu ajal pidid lapsed õige koha peal kõristit kõristama. See oli asi mida Kadi ka kuidagi kaasa tegi ja oli näha, et ta teadis mida tegema peab. Aga oli näha, et  ta ennast rahvasumma ees hästi ei tunne.
Teine laul oli riidesse panekust. Nüüd ma siis tean, mida laps vahepeal laulda üritab See oli siis lauluke, kus lapsed pidid imiteerima riidesse panekut. Kõik olid kuidagi nabast ära, ainult Valeria seisis keset platsi ja lõi tantsu koos vajalike liigutustega
Kolmandaks tantsuks pandi ümber käte sahisevad paberid ja lapsed pidid keset platsi seisma ja valgest riidest kinni hoidma. Laulu saatel tuli lina raputada. Kui teised kõik agaralt seisid, siis Kadi, nii kui selja taha minu poole vaatas, ei vaadanud mind, vaid minu selja taga seisvaid issisid, hakkas nutma. Võõrad suured mehed talle teadupärast ei meeldi, kohe mitte üldse. Nii ta siis lõi pilli lahti ja vait enam ei jäänud. Isegi kaks kasvatajat kahel pool ei suutnud last maha rahustada. Ei jäänud muud üle kui pidu päästa ja lapsel sabast kinni ta enda juurde tõmmata. Süles suutsin ta maha rahustada.
Nüüd olid esinemised läbi. Hakati jõuluvana ootama. Teades, kuidas Kadi piltidel ja telereklaamides jõuluvanast suurt rõõmu üles näitab, lootsin, et ta väga kartma ei hakka. Aga, nii kui vana nurga tagant ilmus, Kadi röökis. Küll ta tahtis pissile, kakale, süüa ja lihtsalt minema, aga kui ütles: „Kadi kardad mini-mana,“ siis võtsin ta sülle ja läksime sellest rühma toast teise (see tähendas, et Kadi kardab jõuluvana).
Ega teiseski ruumis tasa olla saanud. Nii kui vana häält kuulis ja teisi onusid nägi, olgugi et selja tagant, nii oli sõda lahti. Et üleöö inimestega ei harju, läksime riidesse panema. Kuulsin, et lapsi hüüti nimepidi kingipaki järele. Samas ei kuulnud ma, et keegi veel oleks jõuluvana kartnud. Rääkisin lapsega, et jõuluvana on hea ja aia ei tee, aga sellest abi polnud. Pisut oli ta nõus jõuluvana kaugelt ümber nurga piiluma kuniks virilaks kiskus. Ega polnudki muud, kui oli aeg ära minna
Üldjoontes ei oska ma tema kartusega suurte meeste ees või maskeeritud inimeste ees mitte midagi peale hakata. Meil ju käib mehi külas, aga neid ei kardeta. Usun, et see ajapikku möödub, aga no tahaks, et see kiiremini juhtuks
Kogu esinemistest tegin oma lapsest video ja paar PILTIGI. Mina olen kokkuvõttes käiguga väga rahul, olgugi et see sai mitte soovitud lõpu. Kasvatajad on teinud tubli tööd, sest ega nii pisikesi ikka suurt midagi tegema ei pane, aga näed, nemad meil panid