Sõnavara laieneb.
Kaja võttis üks päev ette ja tähendas üles kõik sõnad, mida Kadi teab. Seisuga 12.08.:
issi, emme, mana, inna, reijo, anna, aitäh, kook, sült, komm, leib, koer, kass, mõmmi, ei taha, tantsi, küpsis, tool, padi, tekk, king, pall, kell, kott, tipa-tapa, kinni, karp, sulla-sulla, opa, lähme, vesi, juua, mam-mam, allo, dadaa, tsau, tädi, onu, õue, auto, piim, kiiga-kaaga, siuh (liumägi), tita, poiss, lill, tiiger, puhh, kurk, kukkus, ai-ai, võti, tsika-tsika(käärid), kusi(kohvi),sai, silm, pott, pissi, kaka, sääsk, näe, kalli-kalli, kaissu, kaido, tsuh-tsuh, juss, appi, amps, paber, tühi, kadi, konn, pats, pilt, kartul, kana, kuum, tuttu, kala, lilka(Lille), pai, hippo, päike, karp, hopadi, suss, pliias, ahv, kitarr (siiani vist 90 sõna kokku).
15.08. lisandusid: Annika, kes on. Võib öelda, et pea iga päev tekib mõni sõna sõnavarra juurde 
Tunneme ka üksikuid tähti paberilt, mis vahepeal ka sassi lähevad: A E I O U. Üks sõna osatakse visuaalselt aru saada: ISSI.
Sõjakus kasvab.
Vahepeal mürgeldatakse nii, et tullakse ja näpistatakse näost, vehitakse käega (enamasti näo piirkonda), karjutakse otsa vaadates ja teinekord elatakse seljas ning vehitakse suisa jalaga. Teed siis talle samamoodi tagasi, ta vaatab sulle silma sisse ja ikka laseb omasoodu. Oleme proovinud „rahulikku rääkimist“ aga ta üldse ei süüvigi, vahib mujale ja laamendab edasi. Kõva karjumine ja/või nurka panek mingil määral aitab...
Nurgas istumine.
Tagatoa uksepiida serva taha jääb kapinurk mis kuulub „paha Kadi“ maailma. See on siis koht, kus laps pistetakse, kui saadakse hakkama mõne suurema lollusega või kui sõna ei kuulata. Enamasti ta seal siis jaurab-karjub-nutab ja kipub ära kõndima. Saab aru küll, mille eest pannakse, aga kui tahad rahulikult asjast rääkida, siis ega ei kuulata küll, aetakse käed laiali „kalli, kalli“ saatel. Ehk siis manipuleerib, aga eks me selle piiri jagame ära.
Läheduse vajadus kasvab.
See on päris nunnu teema Enamasti õhtuti, laps võtab käteräti ja läheb Kaja juurde „kussu, kussu“ saatel. Nimelt siis tuleb ta rinnale võtta ja rätik kergelt üle pea tõmmata, et laps saaks olla mõnusas mugavas pesas. Juuresolev pilt ütleb rohkem kui see sõnarida siin
Harjumine potiga.
Viimased päevad oleme proovinud mähet mitte alla panna ja jälgida kuna lapsel häda tekib. Ma ei taha ära sõnuda, aga on õnnestunud õigel ajal potile saada ja sinna isegi tehakse häda ära. Kuigi jah, nii kui laps ütleb kaka või pissi, on meie küsimus kohe, et kas tahad potile. Enamasti saame küll eitava vastuse, aga vahepeal jääb ta kahevahele ja siis kupatame ta WC'sse suure poti peale. 75% on küll valehäired, aga alguses tuleb sellega harjuda nii meil kui temal ja küll see protsent kahanema hakkab. Igatahes teeme omalt poolt kõik, et see tegevus tema jaoks mugavam oleks ja üritame mitte väga peale käia.
Väikese poti peale ta aga istuda ei taha. Siis on hoopis paras põrgu lahti ja lõpuks on tuju rikutud nii meil kui temal :P
Poodides.
Kes meist poleks poes näinud last pikali maas lärmakalt midagi nõudmas. No meil veel asi nii kaugele läinud pole. Üldjoontes on ta enam-vähem nõus kärus istuma kuni poes ringi ära teeme. See, et Kaja käib mööda poode ja mina jooksen poes jalutaval lapsel lihtsalt sabas, on nüüdseks ära lõpetatud. Jama lihtsalt selles, et kui kaja üksi lapsega poodi läheb, siis tal pole võimalik samal ajal ka lapsel sabas joosta, aga kui jooksmisega ära harjutada, siis ta kärus varsti enam üldse ei istuks. Suuremas kaubanduskeskuses laseme lapsel joosta kaupluste välistel aladel ja paistab, et nii talle sobib, meile ka.
Asju me poes veel ei nõua. Mänguasjanurgas anname teinekord erinevaid mänguasju talle kätte, siis ta neid kussutab ja musitab, aga kui nurgast ära minna, siis annab ta need ilma probleemita tagasi. Kui väiksemaid asju tahame kärru panna, siis anname poekärus istuva lapse kätte, et tema need kärru paneks – sellega ei hakka tal igav ja talle see isegi meeldib
Vanker.
Kadi saab kahe kuu pärast kaheseks ja vajadus käru järele hakkab täiesti ära kaduma. Rohkem tahetakse omal jalal ringi jalutada. Seega tundub, et kogu vankri-tehnika tuleb varsti kokku panna ja tallele pista - järgmist last ootama.
Söömine.
Söömisega saame juba ka iseseisvalt hakkama, aga süüakse jätkuvalt liiga vähe. Enam pole erilist abi ka multikatest söömise kõrvale, kuna miskipärast ei sobi neist enam ükski, isegi kui nõuab Mikit, siis Miki mulitikat peale pannes seda enam ei taheta. Ja et vähe süüakse, siis pole ka erilist kaalu ega pikkust juurde tulnud...
Tulevik.
Tulevikuks on lasteaed. Septembrist peaks asi pihta hakkama. Esialgu siis Kaja käib temaga seal ja mingist hetkest peaks laps seal olemisega juba hakkama saama. Lasteaed tähendab kindlasti suurt edasiminekut keelelises ja käelises osavuses, aga teiselt poolt tulevad ka lollused ja haigused :P Küll me hakkama saame!