Lastest olen tahtnud juba ammu kirjutada, aga pole leidnud seda head aega kus asjad kenasti läbi mõelda ja lõbusalt kirja panna 
Nemad aga muudkui kasvavad ja igasugu toredaid, muidugi ka mitte nii toredaid asju juhtub pea iga päev. Artikli ülespanemine aga viibib ja viibib, uut materjali tuleb juurde, osa muutub.... Oehh, panen kiirelt hetkeseisu üles 
Miia. Pere pesamuna kosub ja kasvab. Arutasin mõni aeg tagasi Kajaga, et Miia kasvab nagu rohkem ise kui Kadi, aga selgus, et see pidi ainult minu seisukohast nii olema On kuidas on, aga Miiaga on kõik kuidagi lihtsam olnud. Ööd pole olnud nii kehvad kui Kadi ajal olid ja ka igasugu probleemide korral pole põdemist nii palju olnud. Kui Kadi pidevalt end kuskilt sügas, siis Miiaga õnneks sellist jama pole, või õigemini on vähem. Aga aitab võrdlemisest.
Miia on meil siis nüüd kohe viis kuud vana. Tissitoitu ta enam ei saa ja on nüüd siis pulber-piimatoidul. Viimase nädala jooksul on Kaja hakanud talle ka püreesid tutvustama. Esimese püree manustamise juures olime kaameraga valmis, et toredaid näoilmeid püüda, aga temal ei liikunud vist mitte üks närv, lihtsalt lutsutas ja üritas aru saada mida ta suus oleva ollusega peale peaks hakkama Kaja mängib lapsega tükk aega enne kui pisike kogusekene on tee kõhu poole leidnud. Oleme katsetanud nii soolast kui magusat, isegi jäätist – võiks öelda, et kõik on talle maitsenud ja meelt mööda olnud.
Ööd on Miiaga tegemist täis, aga seda enamasti vaid söötmiseks. Keskeltläbi sööb Miia kaks korda öö jooksul, aga on ka erandeid, eks see sõltu erinevatest teguritest. Viimased ajad on vist hambad tulekul, nii et on ka öid kus peaaegu magada ei saagi...
Roomamiseks on veel vara, aga ümber keeramist ta juba vaikselt harjutab. Kõhuli olemisest selili minemiseks enam aega ei kulu, ja üldse tundub, et kõhuli olla väga enam ei tahetagi
Jutustamises on ta üsna aktiivne. Kui kõht on täis ja olemine hea, siis suisa lauldakse. Muidugi ka tatiprits on alati töökorras suhtlusvahend Kui issi teinekord laulab, siis vaiki olla ei saa, tema tahab ka kaasa häälitseda!
Kadi talle meeldib, kuigi Kadi temaga midagi mõistlikku peale ei oska hakata ja teeb oma kallistamistega pigem olemise ebamugavaks. Aga kui Kadi ringi tuuseldab, siis hoitakse tal pikalt silm peal ja naerdakse järele
Kadi. Suhtlemine on juba arenenud nii palju, et enam millegi kurtmisega või jutustamisega eriti hätta ei jääda. Jah, alati pole kõik just grammatiliselt õige, aga selleni on nagunii veel pikk tee käia. R-tähe ütlemisega on ka paremad seisud, enam ei aeta vähemalt keelt suust välja ja mõne sõna ütlemisel tuleb juba üsna puhas täht.
Söömine on, nagu juba peale tissist võõrutamist, ikka nigel. Süüakse vaid valituid asju, rõhutakse pidevalt magusa peale ja koguseliselt on toidukorrad ikka üsna nigelad. Aga, ta elab, möllab, on terve ja kasvab nii nagu iga teine laps. Muidugi teistega võrreldes on ta nääpsuke, vist isegi kribumaid rühmas, aga pikkuselt vist mitte kõige lühem. Samas tema toidulaud on muutunud ikka ka veidi laiemaks ja usun, et muutub veelgi.
Nelja-aastane laps, nagu ta on, nõuab juba üsna palju ja kompab ka piire üsna süvendatult. Viimasel ajal üritame sõnavarra tagasi saada sõna PALUN. Jah, tuleb küll, aga ikka alles siis kui me sellele tähelepanu pöörame :P
Paljudel on sellises vanuses lastega probleeme poes käimisega. Eks ta meilgi vahepeal jamas, aga oleme sellest üle saanud, ja alati kui poes käime, lubame tal ühe maiustuse valida. Ta kohe ise teab seda ja siis teinekord ütlebki, et ma seda täna ei võta kuna tegelikult tahaksin hoopis toda
Siin märtsi algul oli mainimist väärt nali ka. Lähen Kadile lasteaeda järele ja tema teavitab rõõmsal häälel: „Karl Markus tahtis mind naiseks võtta, tema on hea!” Seega on varsti pulmi oodata :P
Käeline tegevus areneb. Kui tahetakse, siis värvimisel enam üle joone ei värvita. Palju proovitakse tähti kirjutada, eriti järgi (emme-issi kirjutavad ette). Inimese joonistamisel on lasteaias ka paremaid näiteid kui Kadi, aga kui nüüd vaadata issi joonistamisoskuse peale, siis ütleks, et Kadi joonistab väga hästi
Jalgrattaga Kadi veel väga sõber ei ole. Oskab küll ja saab hakkama, aga nii kui on väike tõus, nii läheb asi käest ära. See-eest ta aga sõidab tõukerattaga nagu suured lapsed! Ta kohe fännab tõukerattasõitu. Alati, kui jalutama läheme, siis tema tahab hoopis tõukerattaga tulla Niisama jalutamine pole väga tema jaoks, siis hakkab tal igav ja kukub torisema