Esmaspäev. Saan hommikul rahulikult tööle hakata. Viin parandusest tulnud printerid paika ja konstateerin fakti et üks neist ei tööta ikka korralikult. Järelikult tuleb tagasi viia. Siis helistatakse Werolist et neil üks server maas. Ei ole midagi teha - välja sõit.
Tee on kenasti lahti, saab ikka 90'ka ka sõita. Werolis lendan otse serveriruumi ja hakkan probleemi lahendama. Igatahes saab hirmsat moodi susserdatud ja vusserdatud. Kohati teeb suisa nõutuks. Mitu tundi jassimist, google't, telefonikõnesid. Lõpuks võtan julguse kokku ja mu saavutus saab kroonitud – saan serveri tööle. Huhh, võib täna endaga rahul olla. Nüüd vaja uus ketas serverile tellida ja see ka paika panna, siis peaks see tulekahi jälle kustutatud olema.
Kodu jõuan peale tööpäeva lõppu. Seega ma pereleiba enam ei sõida vaid jätan auto kodu lähedusse parklasse. Hiljem käime Prismas osturallil. Saame peale toidupoolise ka kingitused emadele.

Teisipäev. Autoga tööle, kuna auto jäi ju minu kätte. Tööpäev täis tegemisi. Pealelõunal sai ka korraks Inna töö juures käidud, puid toodud. Lisaks migratsiooniametis oma passi ja ID kaarti järel. Nüüd siis vaja veel kõik ametid läbi käia et mu vana nimi uue vastu vahetataks.
Õhtu töö juures kiskus kuidagi eriti kreisiks, nii palju suuri probleeme sajab sisse, nagu mul väikestest veel vähe oleks. Paistab et aasta lõpp läheb tuliseks.

Kolmapäev. Et eile õhtul teavitati probleemist kohvikus siis läksin kohe hommikul otse sinna. Kettalt ei loe ühe programmi andmebaasi faili välja. Terve päev läbi jamasin sellega! Mul on täiesti kõrini juba. Pealegi üks ülemustest juba naagutas kas siis sellest koopiat ei tehtagi ja kuidas ikka nii saab. Pole meie programm, seega ei tegele ka selle koopiastamisega, aga sellest ei taheta ju aru saada. Ikka õigust on lihtsam taga nõuda kui pakkuda välja võimalikke lahendusi probleemi parandamiseks. Kui otsesele ülemusele ka asja ära rääkisin läks ta ikka väga leili, liigagi, aga õnneks rahunes. Leili siis mitte minu peale vaid tolle teise peale...
Pealelõunal tegin väikese hüppe siiasamasse, paarisaja meetri kaugusele, Gildi polikliinikusse. Kaja tuli lapsega korralisele ülevaatusele. Pärst tuli ta kohvikusse sööma, mina aga jätkasin oma failisaagat...
Failisaaga jätkus ka terve õhtu kodus. Kuni üheteistkümneni välja. Kui programmid mõtlesid, siis tegelesin lapse ja muu vajalikuga. Kahjuks eriti kuhugi ma selle failiparandusega ei jõudnud peale selle et lõpuks õnnetus ta teise ketta peale ära kopeerida.

Neljapäev. Tulin pisut varem üles et kohvi kõrvale oma andmetabeli parandusega tegeleda. Ja siis läksin kohapeale. Õudusunenägu. Faili sain lõpuks kätte aga see on ikkagi viga saanud ja selle koha pealt olen mina jõuetu. Eks siis tuleb see nüüd programmi toetajatele üle anda, las vaatavad.
Unenägude juurde tulles siis oli täna päris mõnus unenägu! Mängisime rahvaga saalijalgpalli Nõmme-Kaljukate vastu. Algas teine poolaeg ja me olime 0:1 kaotusseisus. Just kui nõmmekad hakkasid palli lahti lööma, lugesin selle esimese edasilöögi läbi ja virutasin ta otse väravasse! Väravavaht lendas nagu tuulispask aga palli kätte ei saanud Juubeldasime Kaidoga, see oli hea märk Loodan et see tähendab mulle midagi head, võiks ju
Baasi jõudes sain kohe massaažilauale. Väike susa-musa ja varsti olin juba teel Werolisse sealse serveri ketast vahetamas. Kui ketta vahetus RAID5 süsteemis peaks olema kerge ja valutu siis mul oli miskipärast sees tunne et nii kergelt see asi ei lähe. Telefonis jagatavate juhtnööride järgi saab ketas kenasti paika ja RAID hakkab end uuele kettale laiendama. Masin jookseb käima ja kõik on ilus. Tekkis kohe helge tunne et jah, asjad ikka on nii lihtsad. Et mõningatel oli ka muid probleeme siis hakkasin vaikselt neid lahendama. Ühel hetkel kasutaja masinas näen et dokumendikataloog teavitab end Offline staatusesse minevat. Süda jättis paar põksu vahele ja tormasin serveriruumi. Minu sisetunne ei petnud mind. Kuigi server alles laiendas ennast uue ketta peale hakkas ta samas karjuma et ka kolmas ketas on katki. Persse! Ja siit algas korralik agoonia. Kuigi on tähtsamad asjad koopias siis siin oli ka mitte tähtsid aga vajalikke andmeid. Risti-põiki telefonikõnede ja muu jamaga tehakse mulle selgeks et andmed on nüüd kadunud. Persse veelkord! Peale muu sapsimise ja rahunemise võtsin uue ketta välja ja panin vana, huvitav, masin väidab et vana on katki aga kolmas ketas on korras. Ma ei saa enam aru mida ta mind mõnitab. Igatahes masin käima ei jookse. Lasen siis Live ketta pealt masina üles ja parandan partitsiooni. Peale seda läheb masin käima ja ma kopin kõik mis kopida on masinast ära. Vaat nüüd tulgu või veeuputus! Olin oma saavutustega rahul, istusin autosse ja kergelt nautides pimedaid teid sõitsin ära kodu.

Reede. Kraabin väljas tööautot ja juba nad helistavad. Seekord õnneks mitte midagi erilist. Täna saab tegelda kuhjunud pisiprobleemidega. Printerid on üks peamisi termineid. Kui lähen vigaseid printereid parandusse viima käin läbi ka ARKist et vahetada juhiload. Ja siis hakkab jama peale...

Kajal käis täna ema ja tädi Aira külas. Käisivad teised linnas ringi. Kui linnasõitu tegin siis ma neid isegi korraks nägin Ka õhtul oli meil külalisi. Kaido tuli veinikesega. Libistasime toda ja jutlesime niisama. Laps oli täna üsna rahutu ja Kaidogi sai paraja röökimise annuse kõrvu vahele.

Laupäev. Täna pidi minu ema tulema Tartusse ja hommikul Innaga ringi kolama. Tuli aga välja et inna jäi haigeks ja ema samamoodi. No on vast elu!
Kohe varahommikul helistati kohvikust suhteliselt paanilise tooniga. Lõpptulemus oli ikka kasutajapoolne. Kahjuks suudetakse alati ikka korralikult ära ehmatada. Kui olekski midagi tõsisemat olnud ja vajanud kohale minemist siis poleks see mingi probleem olnud kuna plaanisime nagunii linna minna. Linnas oli täna jõululaat. Vaatamata -10 kraadile oli nii müüjaid kui ostjaid palju. Ma küll ei mäleta et midagi ostnud oleksime aga tore oli ikkagi.
Kodu minnes tegime Rebase Rimis poes käigu ja selle kõrvalt platsilt ostsime ka kuuse. Jah, natuke palju ta ju maksis – 300 EEK, aga ega meil paremat aega ja võimalust selle hankimiseks ka polnud. Seega käisime rahakese välja.
Kodus hakkasime otsima kuusejalga. Mõlemad mäletame mingit plastmassist jalga aga leida ei suuda. Lõpuks otsin ka garaaži läbi ja seal leian seina äärest mingi vana metallist jala, arvatavasti naabrite oma. Et paar päeva tagasi sai naabrite juures käidud ja nähtud et neil on kuusk juba olemas siis oli pilt selge – võtame selle sama jala PR mõttes helistasin ka naabrinaisele ja tema vastu ei olnud. Lõppeks sai siis kuusk jalatatud ja mõned pudinad ka okstele riputatud.

Pühapäev. Massöör Tiinal on ka oma salong. Täna lähemegi sinna, Ülenurmele, et Kajale massaaži teha. Majandan seni lapsega kes lõpuks korralikult magama jääb. Edasi käime Konsumis toidu otsinguil, viime üht-teist ka Innale, käime Citys kebabi järel (muuseas siin on miljööd värskendatud, palju paremaks) ja maandume kodus. Põnn magas suures rahus ja meie saame teha erinevaid ümberkorraldusi. Selle alla kuulub ka kuuse tuunimine. Lisan sinna ka elektriküünlad ja poest toodud lisakunasid. Kohe palju parem sai!
Mingi hetk Kaja ikka vaatab et laps on juba üle nelja tunni maganud, aeg oleks talle süüa anda. Ajame lapse üles, võis ju arvata et ta on puhanud ja rahulik, aga ei! Ta kukkus röökima nii et vastasmaja naabrid said seda ka kuulda. Küll me üritasime erinevaid võtteid aga ei – hullumaja. Isegi tissi ei taha võtta. Pikalt jagelesime kuniks Kaja ta ikka sööma sai. Võiks öelda et mõlemad said peoga halle karvu juurde...
Õhtusse mahtus ka üks Jõulusokk (õlu). Aga et sai kuskil nelja ajal ette võetud siis kella kuue ajal arvasin et üks Jõuluporter sinna otsa sobiks. Aga ei, ei sobinud. Ma ikka enamasti üle ühe õlle juua ei suuda. Ei tea ise ka miks, aga ongi parem. Igatahes pool õllet jõi ära kanalisatsioon.
Eile oli Tallinnas fänniturniir. Jälgisime seda põnevusega Soccerneti veebi taustal. Kuigi jah, sealt nägi ainult mängude tulemusi. Imelikul kombel aga kogu ajakava venis ja lõpumängude ajaks me juba magasime. Kui Tammeka fännid kenasti alagrupist välja murdsid siis parimaks tulemuseks saime neljanda koha. Eks me kõik lootsime ikka poodiumit aga no jätame midagi ka järgmiseks aastaks!