Esmaspäev. Ärkan peale Miiat ja näen, et laps on telefonis. Meil on aga reegel, et enne telefoni või telekat ei vaata kui hommikust söödud ei ole. Uuringi siis, et mis sõi, ja saan vastuseks, et šokolaadisaia (Nutella). OK. Lähen üles ja hakkan endale hommikuks võileibu tegema, aga vaatan, et mingit katastroofi köögis ei ole 
Ehk siis ei ole laokil Nutella purki ega leia ka kuskilt šokolaadiga koos olevat nuga. Kõnnin Miia juurde ja täie südamerahuga hakkan teda pinnima, et miks ta mulle valetas. Loomulikult ma mingit seeditavat vastust ei saanud, aga leppisime kokku, et kui laps valetama hakkab, siis on lõpp igasugu maiustustel ja telefonil. Loodan, et sai aru.
Lõuna paiku läheb Kadi Lennaga nö hängima ja mina lähen Miiaga ratastega Tähtvere mänguparki. Seal on lapsi ja Miial on nendega tore mängida. 
Hiljem käime Miiaga Supilinna taga ujumas. Siis aga avastan, et kell on palju ja me suundume koju, et võtta auto ja käia Innal tööl järel.
Inna juurde sõidame Miiaga koos, sest kui Inna peale oleme saanud, viin Miia Helena poole ja siis saab alles Inna koju.
Kaja helistab, et tuleb bussiga, ja kas läheme talle vastu, et käiks meiekas ja sööks jäätist. Nii teemegi 
Kui meil jäätised näpus, helistab Aix, et tema lõpetas tööpäeva ja teeks äkki mõne õlle. Nii ma irdun omadest ja saame Aixiga Ülikooli raamatukogu juures kokku.
Jalutame Aixiga Feenoksisse ja siis istume Karu pargis. Jutustame, jälgime teisi. Kui päike meie pealt ära liigub, saadan teda pisut raudtee ääres ja lõpuks teen sörgi koju. 
Enne und vaatan filmi Robin Hood (2018). Selline aktiivne ja paljude efektidega film, päris mõnus vaadata.
Teisipäev. Hommikul üritan ise ka sotti saada mida ma täna teen ja kuhu ma lähen, kuidas ma lähen ja millega kõik lõpuks lõppema peaks. Mõtteid on palju, neist midagi formeerida aga on paljude muutujate tõttu peaaegu et ennustamatu. Aga, oli mis oli, selline see päev siis sai...
Algatuseks panen paar masinatäit pesu töösse. Vahepeal tõmbab mind Kaja vend toimingutest eemale - tal on vaja abi tänavakivide toomisel poest ja tööriistade äraviimisel ehitusplatsilt ladustamispaika. Selle koha pealt saab asi OK. Vahepeal selgub, et kui Kadi maalilaagrisse õhtul viia, siis saaks ka emme meiega ringi kaasa teha ja siis lõpetaksime päeva Tartus.
Nüüd on veidi aega tegeleda vannitoa aknale putukavõrgu paigaldamisega. Praegusest metallrestist kipuvad herilased läbi tulema, aga putukavõrgust enam ei tule Kuna mu oma redelid on kõik Pukas, siis Kanni tuleb appi ühe vana puitredeliga, aga sellel pean ma enne kõik astmed ja toe-elemendid uute kruvidega kinnitama, muidu ei ole sest midagi kasu. Ja siis saab ka oma töö lõpuni teha.
Asjad on kõik autos, lapsed peal, võtame emme ka peale ja sõidame algatuseks Pukka. Ideeliselt on meil kaubaring, et asjad ära viia maale ja sealt siis edasi Kappermäele Otepää taha maalilaagrisse sõita. GPS näitab, et kõige mugavam on sõit Keeni - Sangaste kaudu, ja nii ka vist oli.
Kappermäe on üsna põnevas kohas ja sinna viib sisuliselt kolm teed millest üks on kitsas kruusatee läbi sügava oru, teine lihtsas kruusatee küngaste vahel ja kolmas kitsas pinnatud tee millele suunav märk väidab Kappermäe olevat 0,2 km, aga on kas 1,2 või suisa 2,0 km kaugusel 
Tuuli võtab meid kohale jõudes rõõmuga vastu. Juhendatakse siinsete valduste osas ja jagatakse igasugu üritusega seotud infot. Mina kaua kuulata ei saa, sõidan Otepääle, et tuua kohale Janika Hugo ja Jennaga, kes pealinnast bussiga saabusid. Võtan ühtlasi poest ka pisut toidukraami Kadi jaoks.
Kui tagasi Kappermäele jõuame, selgub, et Janika ei lugenud kuskilt välja, et omad magamisasjad peavad kaasas olema, et kohapeal on vaid voodid. Asi lõpeb sellega, et käime Janika ja Kajaga Pukas. Janika näeb me majavaldusi ja saab sealt magamiskotid, tekid ja padjad.
Ja siis oleme taas Kappermäel. Kadi on õhinat täis, siin on ka teisi lapsi ja pooled täiskasvanud on talle tuttavad. Lahkumise ajal ta muidugi viskab ka pisara välja, aga see laheneb kiiresti. Iseasi, kas ta suudab siia ka pühapäevani jääda, pakun, et mitte. Meie aga sõidame otse Tartusse kuhu jõudsime üsna hilja.
Kajal on homme tööpäev, tema keerab magama. Miia on ka väsinud ja läheb unele. Mina aga vaatan õhtust filmi:Transformerid: väljasuremine (Transformers: Age of Extinction, 2014)
Kolmapäev. Hommik on niiskevõitu ja tuleb tegeleda tubasemate asjadega. Kui aga välja minna saab, lõikan aias oksi ja kuivanud puid. Mul on tiigersaag kaasas, sellega on mugav müristada. Ka Kanni liitub minuga. Mõni aeg hiljem saabub Miiale sõbranna Helena külla, nüüd on lastel hea omavahel mängida ja nad on koos kui rõõmurullid
Pealelõunal käin südamearstil. Kuna eelnevad uuringud on olnud pinnapealsed või väheinformatiivsed, teeb arst mulle kõik mõõtmised uuesti, nendeks pannakse aeg augustisse. Kohapeal tehtud kiirmõõtmine midagi halba ei näidanud. Ühtäkki aga hakkab mul arsti nimi, Juta Ratassepp, peas keerlema. Kuidagi meenub, et kas mitte mamma Juttaga vesteldes pole see nimi läbi käinud. Aga et ma pole eriti kindel, siis küsida ei julge. Aga hiljem kodus kontrollides selgub, et ta on Lõvelt pärit ja mul oli kunagi plaan temaga Lõve elust rääkida. Äkki siis nüüd ongi selleks õige aeg, kuna saatus ta mu ise teele saatis?
Kadi maalilaagris kerib, et on asju vaja, eriti just Zyrtec'it, kuna silmad on punased ja sügelevad. See tähendab, et enne Pukka minemist tuleks Kappermäelt läbi käia. Õnneks tuleb meiega kaasa ka Helena, seega on ka Miial mängukaaslane olemas
Käime tüdrukutega Otepääl poes ja liigume maalilaagrisse. Kadi saab kõik vajaliku ja tunnistab, et tahab vist homme koju, tal on koduigatsus Selge, vaatame seda asja homme, täna aga sõidan tüdrukutega Pukasse.
Pukas üleaedsed, õigemini üle-kahe-aedsed rallitavad autodega valla maa peal. Pisut närvidele käib, aga õnneks lõpetavad mõistlikul ajal. Aegajalt nad seal aktiveeruvad, sõidavad autode või mootorratastega...
Mina katsetan aga puurimist uue trelliga. Puidupuuriga puurin palgi sisse ja samas august edasi juba kivipuuriga vundamendi sisse. Ja siis läheb neisse aukudesse metallvai mis siis hoiab vundamendipealse prussi kenasti vundamendi peal ja ei lase sel liikuma minna. Vaiad on mul aga keermelattidest, nii et neid ma mitte ei löö sisse, vaid keeran trelliga Asi käib kui sirin. Teen ühe seinaserva täna ära, ülejäänu jääb juba homseks tegemiseks.
Ja siis ongi juba hämar väljas. Toimetame pisut ja keerame magama.
Neljapäev. Miia vist ärkab esimesena ja niheleb ning toimetab voodis. Mina ärkan kas tema nihelemiste või poole kaheksase rongi peale, aga vedelen edasi. Üles läheme pisut peale kaheksat, kui Miia nagistamised hakkavad vist ka Helenat segama
Hommikuks on juba eilsest plaan: kui kõik ärkavad, liigume Tõrva Õnne juurde hommikust sööma ja võtame ühtlasi Õnne Pukka kaasa. Nii me siis ärkame, riietume ja lendamegi Tõrva.
Õnnel on kruubihelbe puder. Mina söön, Helena ka sööb, kuigi talle väga ei maitsevat, Miia aga ei söö. Pragan siis Miia kallal ja Helena on samal ajal kui soolasammas - selge, pragamine vist mõjus kõrvalseisjana ka talle. Aga me saame sellest läbi rääkides üle
Pukas tagasi lendab Õnne kasvuhoone peale, mina hakkan vaiasid paigaldama. Kuna aga akud tühjenevad ja tööriistad kuumenevad, siis vahepeal tegelen muru niitmisega.
Lõuna teeme Kraine kohvikus. Lapsed söövad üldiselt vähevõitu, aga päris ilma ka pole. Käime ka poes, kuna tahan leida sipelgamürki, aga pulbrina seda siin ei ole. Puka kaupluse lähedal on üks mänguväljak, tüdrukud lähevad sinna mängima ja tulevad meile jala hiljem järele, meie aga lendame tagasi maja juurde toimetama.
Päev on pikk ja tegus. Vaiad saavad kõik paigaldatud. Õnne teeb kasvuhoones suurema tomatitaimede hakkimise ja tegeleb lõkkega. Ära saab niidetud peaaegu pool aiast ja ära saab põletatud lõkkekohale tekkinud kuhi. Ka Andresega vahetame üle mõne aja mõtteid. Hiljem saab asju kokku pandud ja sellega läheb suisa tund aega täna Tüdrukud on elamise sassi löönud ja selle kokkupanek, et kõigil saaks omad asjad kokku, võtab aega. Tuba tolmuimejaga üle tõmmata täna ei jõuagi.
Tagasiteel tervitavad meid vihmapilved mis ka Tõrvas veel sajavad. Õnne saab koju ja mina tüdrukutega liigun oma ema juurde õhtusöögile. Tüdrukud tahavad hirmsasti ujuma, aga me peame ära ootama kuniks sadu lakkab. Läheme keldrisse, et tõsta ratas, trimmer jms kraam autosse. Selle aja jooksul jääb ka sadu järele ja enne kui me Puka poole stardime, saame ka ujumas käidud.
Pukas tõstame Tõrva kraami maha ja pakime omad asjad autole. Päike on madalale liikunud kui võtame suuna Kappermäe poole Kadile järele. 
Teel teeme mõned pildid enne kui kohale saame. Pooled maalijad on kuskil metsade ja küngaste vahel, teised toimetavad maja juures. Vaatan ja naudin pilte, jutustan teistega, Helena ja Miia aga lähevad Hugoga heinaküüni möllama. Aeg läheb, jalutan Kadiga veidi ringi, aga siin on mõnus ja rahulik, pealegi pole meil kuhugi kiiret ja mulle meeldib, et lapsed saavad heinaküünis möllata - see ju oma lapsepõlveski väga tore toimetus olnud Ja kust ma neile nii väga sellist elamust tänapäeval leida suudakski? 
Kümne paiku saame siiski asjad autosse ja liikvele. Päike loojub ja värvib taeva punaseks. Otepää kuppelmaastiku vahel paistab see punasus justnagu mets või mäed põleksid, agu oleks mingi võimas metsatulekahju taamal. Teeme sellest ka pilte, aga need ei suuda tegelikkust nii kenasti esile tuua. 
Enne ise koju jõudmist viime ka Helena ära. Emme on meil juba voodis kui saabume. Tõstan toidukraami külmikusse ja asumegi kõik magama minema.
Reede. Kui Kaja veel kodus on, ärkan, ja ei saa enam magama jäädud. Väsimus on peal ja võtan vastu otsuse, et ei lähe hommikusele rongile, toimetan enne kodus. Ja toimetamine võtab nii palju aega, et planeeritud rattasõitki lastega jääb ära Kell läheb kiirelt, tuleb tegeleda lõunasöögiga ja siis juba lähen kahesele rongile koos Kadiga, Miia ei taha meiega kaasa tulla ja jääb koju emme ootele.
Tee Pukka on nagu õnnetuse puiestee: Miia ei saa kodus üksi hakkama ja ulub, õigemini on tal tegelikult igav ja seepärast ulub. Emme ei saa talle ka iga viie minuti tagant telefonile vastata ja meilgi kaob levi enne Paluperat ära, läheb aega enne kui asjalood laabuvad...
Kadiga läheme Pukas rattaretkele. Sõidame Otepää poolt raudtee ääres mööda metsateed Tartu suunas. Sinna saab mingi pea paari kilomeetri jagu teed, aga siis lõpeb asi eramajaga ära. Üks osa teest keerab raudtee poole mäest alla, aga see on kinni kasvanud ja sinna ei trügi. Selle hargnemise juures on ka mingid vana maakivikeldri jäänused. Sõidame tagasi ja kulgeme kuni staadionini kust liigume ära maja juurde - oleme mõlemad väsinud ja ei viitsi täna rohkem. 
Käime aga ära poes ja ostame õhtusöögiks materjali. Aga kuidagi läheb asi nii, et me teeme veel ühe ringi Pukast lõuna pool põldude vahel ja suundume siis alles koju. 
Siis saab grill üles ja kuumaks saavad vorstikesed. Õhtu on pikk, päikeseloojanguni on aega ja magama on veel vara minna. Otsustame minna poole üheksast rongi vastu võtma ja teeme selle ka teoks 
Siis korjame kokku kõik kruvid mis leiame ja sorteerime need hunnikutesse. Kruve on aga palju, nii et täna lõpule ei jõua - liiga hämaraks läks Vaatame hoopis neli osa Alo teist hooaega ja jääme unele.
Laupäev. Mina juba toimetan kui Kadi üles tuleb. Mul on selleks ajaks kruvide sorteerimine tehtud.
Eile õhtul raudteejaama minnes avastasime ühe pealt näha maha jäetud maja juures tegevust ja tegime juttu. Maria kahe lapsega üritab seal kunagi asjad ette võtta. Kui me täna hommikul õuel toimetasime, jäi ta meie maja juures autoga seisma ja kutsus Kadi enda laste juurde mängima. Näitasin talle meie majakest ja siis läks ta oma majapidamise juurde tagasi. Kadi aga ei tahtnud võõraste juurde külla minna, ise teab
Alustan muru niitmisega, pool on ju veel teha. Mõne aja pärast jõuab Kaja Õnne ja Miiaga, nad käisid ka mamma Juuli juures. Õnne lendab kasvuhoone kallale ja Kaja hakkab grilliga tegelema.
Peale lõunasööki mina ikka niidan. Mingi aeg saabub külaline: Kaidi. Kõik puhkavad, naudivad ilma, mina lasen rahuga muru niitmist. Ilm on ilus ja maal on mõnus
Õhtul saab asi selline, et lapsed lähevad Kaidiga kaasa Tartusse, meie Kajaga aga sõidame Tõrva Õnnet viima. Kuna söömisi oli palju, siis emal õhtusööki me teha ei lase. Käin hoopis emaga Lõvel, ema soovil. 
Pärast Tõrva tagasi jõudes sõidame Kajaga Tartusse ära.
Tartus tegeleb Kaja lastele söögi tegemisega, mina pesen Hummulist saadud kukeseente pesemisega kuniks öö saabub.
Pühapäev. Tänane hommik on jooksule minekuks valmistumine. Kohati on ka kerge närv sees, sest tegemist on mitte tavalise, vaid elamusjooksuga. Liigume Annikorusse terve perega ja võtame kaasa ka Kaido, kelle õhutusel selline jooks üldse teoks saab Edasine teemaarendus juba eraldi ARTIKLIS.
Kui Kaido Tartus maha paneme, liigume ise Siriusse, et osta midagi kiiret hamba alla - kõhud on kõigil ju tühjad.
Täna kütan sauna mina. Kanni ja Tuuli on veel maalilaagris, nad peakski jõudma umbes siis kui saun valmis saab. Ja nii ka läheb, kui hakkan juba sauna minekule mõtlema, saabuvad nemad ja lasen neil esimestena saunas ära käia. Siis käime Kaja ja Miiaga. Eks ta ongi ju nii, et vaja puhkuse kõnts maha pesta, tuleval nädalal olen taas töölainel tagasi