Järjekordne raamatuke on saanud oma lõpu läbi minu silmade. Selleks siis 1885 aastal ilmunud Guy De Maupassant'i "Bel-Ami". Raamat on kirjutatud olevikus, mis praeguseks viib meid tagasi 19 sajandisse.
Raamatu peategelaseks on Georges Duroy (hiljem Du Roy) kes tänu oma ilule ja julgusele end rikaste naiste võlumise kaudu üles töötab. Õigemini saab ta positsiooni tähtsate riigitegelaste seas, lisaks kena ja noore rikka naise. Raamat lõpeb nii et jätab lahtiseks Georgesi edasise tee aga on aru saada et see lõpeb kõrge riigitegelasena.
Raamat on päris nauditav ja põnev. Kaasa kisub romantiline veetlus ja armukired; samas rusub Duroy mühaklikkus ja silmakirjalikkus. Aga kompott on hea ja raamat mulle meeldis. Lõppu paar tsitaati, kes tahab saab raamatut lugeda internetist inglise keeles.
Forestier õpetab Duroyle kuidas hakkama saada peenes ja haritud seltskonnas: "Hüva; ega keegi teinegi sellest rohkem tea, välja arvatud paarkümmend kretiini, kellest millekski muuks niikuinii asja ei ole. Usu, pole üldse raske tarkpea muljet jätta. Kogu kunst seisab selles, et ei tohi harimatusega lausa vahele jääda. Tuleb laveerida, raskusi vältida, takistustest ringiga mööda hiilida ja teisi entsüklopeedia abil liimile tõmmata. Kõik inimesed on tegelikult lollid kui lambad ja harimatud kui karpkalad."
Huvitav iseloomustus antakse kiriku pihikambri kohta kui Do Royl on kohting proua Waltersiga: "...võttis välja rõngatäie võtmeid, valis neist ühe ja suundus kiirel sammul sinnapoole, kus ootasid pisikesed puukapid, need hinge prügikastid, mille ääres usklikud oma südame solgipange tühjendamas käivad..."